Halli vihma päev. Napp soojakraad ja korraks peatunud sadu. Tõesti ainult korraks, sest kohe on vaja uuesti tihkuma hakata ja niigi märg maa veelgi märjemaks nutta. See eest spinat kerkib kasvukastis kiiresti ja peagi saab seda salatisse või smuutisse peita.
No võibolla on see vihmailm hea. Plaan end taas loojangusse unustama minna, läheb sõna otseses mõttes vihmavett vedama - tuhmhalli mere kohal on tuhmhall taevas. Ei mingit romantilist vajumist, ei mingit värvimängu. No on romantik, mõtled. Ikka. Ma arvan, et igaüks on. Isegi kui ta vannitoas ei julge seda endale hambapesu lõpus sosinal öelda, või siis pea padjal, silmad suletud, mõelda, on ikka romantik. Kui konstanteerid, kõrvalpilk läbi auto akna: meri tasane, loojang värviline - kena vaade, oledki juba romantik. Selle natukes pärast. No ma tõesti ei tea ühtegi inimest oma tutvusringis, kellele romantika võõras teema on. Ausalt.
Niisiis loojang. Miks me sellest nii lummatud saame? Miks see aheldab pilgu ja vallutab meele? Minu meelest kannab loojang endas igavese igatsuse sümbolit. Nimetud ja nimelist. Hääletut kutset ja lootust. Enne kui uusi ja puhtaid mõtteid mõtlema saad hakata, igatsed end selles õhtuoranžis libisemises peaaegu hingetuks.
Samas näitab loojang ühe toimeka või pool-toimeka või üldse mitte toimeka päeva kindlat lõppemist. Edasi tuleb öö ja sellest edasi saab ju kõik vaid paremaks minna.
Otsid erinevaid paiku, kust loodusekraani lives jälgida; igakord on kordumatu. Kaaslasedki vahetuvad või siis istud üksi nautlema.
Et siis loojanguvaba õhtu see tänane.
Mõneti sobib - on edasilükkamatuid toimetusi ja mõned kirjajupid ootavad kirjutamist.
Ja igapäevaselt õhtu tähtsündmust vaatama tormata polegi vaja - näed vähem, hindad rohkem. Hetki ja kohalolu. Ja rahu enda sees.
Ja majaka kauge silmapilgutus.
Hääletu viibe.
Hm, romantik,siis romantik.
Jo ❤
PS peagi saan blogida tõusvast päikesest ühes erilises kohas ;)
No võibolla on see vihmailm hea. Plaan end taas loojangusse unustama minna, läheb sõna otseses mõttes vihmavett vedama - tuhmhalli mere kohal on tuhmhall taevas. Ei mingit romantilist vajumist, ei mingit värvimängu. No on romantik, mõtled. Ikka. Ma arvan, et igaüks on. Isegi kui ta vannitoas ei julge seda endale hambapesu lõpus sosinal öelda, või siis pea padjal, silmad suletud, mõelda, on ikka romantik. Kui konstanteerid, kõrvalpilk läbi auto akna: meri tasane, loojang värviline - kena vaade, oledki juba romantik. Selle natukes pärast. No ma tõesti ei tea ühtegi inimest oma tutvusringis, kellele romantika võõras teema on. Ausalt.
Niisiis loojang. Miks me sellest nii lummatud saame? Miks see aheldab pilgu ja vallutab meele? Minu meelest kannab loojang endas igavese igatsuse sümbolit. Nimetud ja nimelist. Hääletut kutset ja lootust. Enne kui uusi ja puhtaid mõtteid mõtlema saad hakata, igatsed end selles õhtuoranžis libisemises peaaegu hingetuks.
Samas näitab loojang ühe toimeka või pool-toimeka või üldse mitte toimeka päeva kindlat lõppemist. Edasi tuleb öö ja sellest edasi saab ju kõik vaid paremaks minna.
Otsid erinevaid paiku, kust loodusekraani lives jälgida; igakord on kordumatu. Kaaslasedki vahetuvad või siis istud üksi nautlema.
Et siis loojanguvaba õhtu see tänane.
Mõneti sobib - on edasilükkamatuid toimetusi ja mõned kirjajupid ootavad kirjutamist.
Ja igapäevaselt õhtu tähtsündmust vaatama tormata polegi vaja - näed vähem, hindad rohkem. Hetki ja kohalolu. Ja rahu enda sees.
Ja majaka kauge silmapilgutus.
Hääletu viibe.
Hm, romantik,siis romantik.
Jo ❤
PS peagi saan blogida tõusvast päikesest ühes erilises kohas ;)
Kommentaarid
Postita kommentaar