“Would you like an adventure now, or would like to have your tea first?” ― J.M. Barrie, Peter Pan

Oo-jaa! Üks seiklus, palun, või isegi kaks ja tee ka! Nii vastaksin mina. Sellepärast, et nii olen otsustanud - elada lustlikult, varjumata, seigelda, laikida ja läikida. Miks? küsite. Liiga palju liigub viimasel ajal vikerkaare taha inimesi - küll kuulsaid, küll vähem kuulsaid, tuntuid, tundmatuid; siis mõtled, et tal jäi nii palju veel tegemata; nii noor - kui palju jäi proovimata, kogemata...
Vuhisen oma sinises seelikus kõndida ja mõtlen uusi tegevusi välja, et mida saan kohe alustada ja mida kohe proovida. Proovida teistmoodi oma tavapärast tegelikkust, leida uusi väljakutseid. Hm, ka töös. Teha ja olla nii, et ise rahul.
Kammin tuka teisele poole nägu ja otsustan juuksed pikaks kasvatada. Jaa-just - mina otsustan. Vahetan seemneleiva riisigaleti vastu ja ühe tassi kohvi päevas ühe tassi tee vastu. Eeldades, et siis seiklus ikka ka järgneb. Keha sirgub. Tee virgutab mõtteid.
Kõnnitee virgutab mõtteid.
Mõttepusa lahtiharutamine on nagu õnnestunud joogapoosist välja tulemine: kuulad oma füüsist ja katsud aru saada, kuhu asend mõjus, mis on teisiti. Mõttekortsud vajavad silumist ja veidi haldjapuru - siis saab uus lugu alguse.
Astun õitsvate kastanite all vastu ööle. Seiklusele. Õhtune õhk on lõhnadest tiine. Veel mittetäiuslik kuu muutub aina eredamaks ja pehme oranž loojangukuma on igavest igatsust täis. Suurte laevade mustad siluetid kahanevad ja öö kikitab kõrvu.
Taban hämaras mõned otsivad pilgud ja ma pole ükskõikne.
Sõnade varjud jätavad jäljed ja kui on aeg, siis pühin need olematuks.
Nagu käed, mille embus on lihtsalt embus, ei midagi muud. Raputan õlgu ja võõras embus pudeneb õlult nagu lubamatu puude.
Veel üks tassike teed? Aga kui ma soovin hoopis kuuma šokolaadi või kihisevat cavat?
Siis saab öö kroonitud.
Uks saab suletud, teine avatud.

Armastusega,
Jo ❤