Ootel
Elutuba on kaste ja kotte täis. Teise toa kraam. Just-just - remont on tulemas, mitte kolimine. Kuigi... kolida võiks ju ka. Nali.
Igatahes pakin ma magamistuba kokku, et anda sellele ruumile uus nägu, uus hingamine võib ka öelda, sest toonid tulevad sellised rahulikud - vesihall ja kerge sinine. Sellised, mis une ilusasti laulma panevad. Ma vähemalt arvan nii. Kuigi jah, ka nüüd ei lähe kõik plaanipäraselt, sest lihtsalt ei tea, kui kaua lagi aega võtab. Möönan - ma pole osav laevärvija, pahteldamisest rääkimata. Aga seinu oskan värvida ja tapeedi panekuga usun end samuti hakkama saavat. Noh, tuleb lihtsalt meelde tuletada. Aga jah, kui maja sünnist saati pole miskit korteris tehtud, siis on nüüd õige aeg. 12 aastat on pikk aeg. Ja kui eriti pole mööbeldamise võimalust, siis tuleb üldist olemist värskendada.
Ise loodan, et saan ikka õige pea rulliga mööda seina tantsima hakata.
Muidugi oleks selle võinud ära teha siis, kui tööinimene puhkust peab, aga puhkus on puhkamiseks. Seega tuleb töö kõrvalt asi vaikselt ära teha.
Kui ma ehituspoes värvitooni segamist ootasin, lasin peast läbi kõik, mida veel vaja: kardinad - kas õmblen ise või lasen õmmelda? see võtab vähemalt 2 õhtut; seinafoto väljavalimine; uued tekstiilid... Siis paigutus. Ja värvi toonimine sai valmis.
Ja hirmus tahtmine on saada värvimine-tapeetimine valmis ühe, äärmisel juhul kahe õhtuga. Siis on tehtud ja inimesel hää olla.
Lobeeliad viskavad terrassil suvelõpu sinist, kuigi suvelõpuni on veel aega. Kõrvahargid peidavad end istmepatjade alla ja hommikukohv on tiba kangem kui tavaliselt. Ega pikalt ei istugi, aga tuppa ka ei kisu, kui kogu kraam on keskpõrandal koos. Kogu elamine. Õudne, kui palju on asju! Asjade kultus ja see ikka kasvab, sest raamatupoest on vaja tingimata tuua uus lugemine. Ses mõttes on kolimine hea - pakkima hakates sorteerid: mis jääb alles, mis läheb sinu juurest ära. Lõpuks tüdined sellest sorteerimisest ja enamik asju läheb sinu juurest ära. Nii on õige ja kerge.
Olen juba mitu pühapäeva autoga Taaskasutuskonteineri juurde sõitnud ja kottide viisi riideid ära andnud. Aga kapp on ikka riidekraami täis ja riiulid pungis särkidest, retuusidest, froteerätikutest...
Veel üks puhastusvoor tuleb pärast remonti.
Nii ma siis ootan. Kõigepealt laemeistrit.
Ja unelen oma sinist ulma.
***
Armastusega,
Jo ❤
Igatahes pakin ma magamistuba kokku, et anda sellele ruumile uus nägu, uus hingamine võib ka öelda, sest toonid tulevad sellised rahulikud - vesihall ja kerge sinine. Sellised, mis une ilusasti laulma panevad. Ma vähemalt arvan nii. Kuigi jah, ka nüüd ei lähe kõik plaanipäraselt, sest lihtsalt ei tea, kui kaua lagi aega võtab. Möönan - ma pole osav laevärvija, pahteldamisest rääkimata. Aga seinu oskan värvida ja tapeedi panekuga usun end samuti hakkama saavat. Noh, tuleb lihtsalt meelde tuletada. Aga jah, kui maja sünnist saati pole miskit korteris tehtud, siis on nüüd õige aeg. 12 aastat on pikk aeg. Ja kui eriti pole mööbeldamise võimalust, siis tuleb üldist olemist värskendada.
Ise loodan, et saan ikka õige pea rulliga mööda seina tantsima hakata.
Muidugi oleks selle võinud ära teha siis, kui tööinimene puhkust peab, aga puhkus on puhkamiseks. Seega tuleb töö kõrvalt asi vaikselt ära teha.
Kui ma ehituspoes värvitooni segamist ootasin, lasin peast läbi kõik, mida veel vaja: kardinad - kas õmblen ise või lasen õmmelda? see võtab vähemalt 2 õhtut; seinafoto väljavalimine; uued tekstiilid... Siis paigutus. Ja värvi toonimine sai valmis.
Ja hirmus tahtmine on saada värvimine-tapeetimine valmis ühe, äärmisel juhul kahe õhtuga. Siis on tehtud ja inimesel hää olla.
Lobeeliad viskavad terrassil suvelõpu sinist, kuigi suvelõpuni on veel aega. Kõrvahargid peidavad end istmepatjade alla ja hommikukohv on tiba kangem kui tavaliselt. Ega pikalt ei istugi, aga tuppa ka ei kisu, kui kogu kraam on keskpõrandal koos. Kogu elamine. Õudne, kui palju on asju! Asjade kultus ja see ikka kasvab, sest raamatupoest on vaja tingimata tuua uus lugemine. Ses mõttes on kolimine hea - pakkima hakates sorteerid: mis jääb alles, mis läheb sinu juurest ära. Lõpuks tüdined sellest sorteerimisest ja enamik asju läheb sinu juurest ära. Nii on õige ja kerge.
Olen juba mitu pühapäeva autoga Taaskasutuskonteineri juurde sõitnud ja kottide viisi riideid ära andnud. Aga kapp on ikka riidekraami täis ja riiulid pungis särkidest, retuusidest, froteerätikutest...
Veel üks puhastusvoor tuleb pärast remonti.
Nii ma siis ootan. Kõigepealt laemeistrit.
Ja unelen oma sinist ulma.
***
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar