Tumeda taeva taustal

Mina ise juhtisin Su üle lävepaku, käsi käes ja pilk pöörane. Ise tõmbasin Su oma keerdudesse ja salakäiku. Ja näitasin teda, keda esimesel korral ei näidata. Minu janu oli suurem kui Sinul pakkuda oli. Ometigi minetasin ma valvsuse. Suikusin sumedal augustikuu ööl tirtsude sirinal jutustatud muinaloo saatel. Kaasas kuupooliku ahenev keha ja magus jäljerada, mis meist kahest rannale mere lakkuda jäi.
Pime.
Pime.
Pime.
Hommikudu peitis Su pelgliku pagemistee.
Silmad kastemärjad ja südamepuru peos, nii seisin ma lävepakul.
Maagia lõppes. Mahladest nõretav päev sai küllusliku alguse.
Ja üks Nõiakaev kuivas olematuks.