Kummast käest, armas?

Eile õhtul. Minutid libisevad üle südaöö. Tundeerksus ei luba unel veel tulla. 

Küünlad kustuvad ükshaaval. Ja ma taban end mõttelt, et soovin Sulle kirjutada. 

Kuidas kirjutada üht  armastuskirja? 

Kas neid üldse loetakse või lenduvad need kohe interneti olematusse prügikasti, kosmosesse?

Tundub, et lihtsam on kirjutada paberile. Vanamoeliselt. Lõhnastatud paberile, kuivanud roosiõis juures. Heh, kes selliseid enam loeb, mõtlen. Akna taga öös on internetisajand.

Ma ei tea, kuidas seda teeks keegi teine, aga mina lihtsalt alustaksin kirjutamist. Nagu seda valget ristkülikut praegu sõnadega täidan.

Ükskõik millise kirja koostamise aluseks on emotsioon, onju? See tuju, see tunne. Kirjutad ametliku kirja kolleegidele, julgustava kirja lapsele, nõuküsimise kirja sõbrale ja armastuskirja armsale inimesele.

Millest ta praegu mõtleb? Millega tegeleb? 

Read, kuhu sisse ja vahele ja üle ja ümber punud kõik oma ulma ja saladused.

Tunne on täidlane, täis rohket õnnemehu ja kuldselt sillerdavat tänulikkust.

Nii siis ma sellest alustangi, et tänan Süütajat selle suriseva, nõrgalt valuliku tuikamise eest mu sees. Tänan selle õnne eest seda tunnet tunda, teadlikult tajuda ja seda olemist, et kõik muu ei lähegi enam korda. Sajab vihma - no las kallab, keegi on võtnud su parkimiskoha-  no ja siis! 

Kui süda on täis vastamata armastust, siis on see omamoodi vabadus - sa saad oma tunded pudistada üle oma olemise nii, et kogu maailma sädeleb sulle vastu. Mida rohkem annad, seda rohkem vastu saad. Ausalt, ma ahmin seda endasse ja kõik ei mahu ja siis ma jagan seda lõputult ja laigin elu. Hall vihm polegi hall, vaid selge taevavesi, mis määrdunud olemised puhtaks peseb. Ja naeratusi jagub kõigile neile, kes seda vaid soovivad. Sina?

Ohoh, milline võiks siis olla veel vastatud armastus? 

Armastust on vale karta. Jaa, selge ju, et see sunnib tavalisest stabiilsest olemisest välja, aga nii põnev on ju teada, et mis ootab sind järgmise nurga taga. Ja mina ei pelga.  Ei karda olla ja tunda nii nagu tegelikult on. Ja see teeb omamoodi õnnelikuks, see julgus ja pisut teistpidi enesekindlus. Armastuse seeme idaneb ja peeglist vaatab hommikuti vastu unine sasu. Hoolimata sellest, et padi mu padja kõrval on tühi. See süüdatud südame soojus on hunnitu ja aus. Kirglikus itsitab põselohus ja ma hoian südamega kätt oma selja taga, et Temalt küsida - kummast käest? 

Mu suur iidol Tommy Hellstenilt pärineb järgnev 

"On turha luulla, että me itsessämme kykenisimme rakastamaan. Rakkaus, jolla me rakastamme, on samaa rakkautta, jolla meitä rakastetaan." 

Armastan armastust iseendas.

Ilus, kas pole?

Armastusega,

Jo ❤