Udus haihtuvad lubadused

Tõusen ja akna taga on udu. Keskpäevaks tuleb päike, tean. Poen oma kahusesse hommikumantlisse ja avan terrassiukse. Prrrrr! No pole enam suvehommik.

Judisedes liigun kohviaparaadi juurde ja lasen lemmikkruusi tilkuma päeva esimese (ja vist ka viimase) cappuccino. On aeg hakata enda elus vigade parandusi tegema.

Alustan siis sellest, et vähendan seda ubadest saadavat energiajoogi päevakogust. Kolmelt ühele, sobib? On üks kruusitäis ja see on hommikul. Või siis pole hommikul, aga on õhtul, kui ma kohtingule kepsutan. 

Kohtingud. Jap, see on teine vigade korrektiiv. Et siis käin ja ei käi. Oleneb ilmast, oleneb kutsujast. Tõmbetuulest mu hinges. Tõuge sai antud (ta-daa! konto tutvumissaidil) ja näis siis. Kui üks paljulubanud suhe jookseb sinu teadmata umbe ja nii hullusti, et sellest umbest tagasi saamiseks midagi ei aita, ja kui pole pungestaja-tüüpi, siis ... no kes tahaks jõule ilma oma päkapikuta? Mina mitte. 

Kerin linti õige pisut tagasi. Suvve. Hetke, kus ma olin valmis loobuma. 

Loobuma purjereisidest ja pikkadest kõndidest liival, tantsimisest, suurest seltskonnast, kõigest sellest, mille sees ma olen. Sest - ma vaatsin otsa iseendale, mehele, kellega meil oli ühist rohkem kui kahel käel sõrmi, kaasa arvatud sünnikuupäev. Milline kokkuhoid, mõtled. Haa, mina ei mõelnud, aga ma sain kokku iseenda mehise poolega ja eneseimetlejana tõden - ma meeldisin endale sellise mehena. 

Selle sisu ja suhtumine oli minu. Peegelpildis mina. Nii meeldisin, et olin valmis harjunust loobuma ja vajadusel võitlema. Süda polnud enam rinnus vaid peos. Valmis muutuma. Aga mu Minale Mina ei meeldinud. Kuidas? Ma ei teagi, sest siis tuli udu. Võidelda uduga? Ei! 

Istusin päikesekullas Roosta rannas ja rääkisin merega juttu. Kotkas kõrgel-kõrgel 

majesteetlikke aeglaseid ringe lendamas. Justkui üle minu valvates. Seadsin sammud liikuva lainetriibuga ühte ja kurtsin oma õnnetuks olemise soolasesse vette. Tillukese auguga kivi leidis tee jakitaskusse. 

Hetkeline rahu hinge. Kui on läbi, siis nii on. Ei sõnumeid, ei helinaid, ei midagi. Ja ometi ma tean, et kuskil see teine pool minust istub oma minevikust mitte loobumise hinnaga ja on endale teadvustamata õnnetu. Ja minul tiksub Aeg. Kui Aeg tiksub, siis... pühin tennistelt liiva ja sõidan teist teed pidi koju. Kodus on õide läinud mulle tundmatu toataim ja roosid vaasis on lõplikult närbunud.

Mulle ei meeldi õhus rippuvad küsimärgid. Üks konkreetne punkt on palju tõhusam kui - miks? mispärast? 

Esimesed kaks kohtumist on hindele 5. Kümnepalli-süsteemis. Jutt sörgib ja õhtu edeneb. Üks lubab helistada nädalavahetusel ja teine nädala sees. Lubadusteks need jäidki. 

Rüüpan kohvi ja mõtlen endamisi, et kas see on siis nüüd nö vanakooli komme või? Et kui 45+ mees lubab, siis lubadus on katteta? Huvitav, vb peaks vahelduseks mõne 35-ga kohtuma - kuidas neil lubaduste andmisega on? 

Kas lubadusest möödalibisemine on vaimselt ja füüsiliselt lihtsam? Minul pole. Mind jääks selline asi vaevama. Iga elus antud täitmata lubadus. Istub kukil ja kasvab. Täitmata lubadus jääb igaveseks lubaja elukalendrisse kui märget ootav do-to list. Click ignore? Ei juurdle pikemalt selle üle. Lubaduste mittetäitmise õppetund. Õppige siis ometi :)

Udu imbub vaikselt läbi õuede ja mul on aeg end järgmiseks kohtumiseks valmis panna. Ei mingeid ülenaervaid maske, ei silutud juukseid. Selline kui olen, nii mind maailm armastama peab. 

No ja see üks Päkapikk siis ka.

Armastusega,

Jo ❤