Pööripäeva eel
Venin ühtlases ummikus tööle.
Vihm nutab vastu autot. Hing nutab vastu mu südant.
Valin raadio asemel CD, ABBA / Should I laugh Or Cry?/ ja tärganud õnnenupp laseb igatsusest pea longu.
Me ei pea kõike saama, mida ihaleme. Kes neid tundeid ihaleb? Seda igatsust ja ootusvalu ja aeglast voolu kui võiks kotkana kõrgel lennata ja lasta endal lihtsalt õnnelik olla.
Taamal paine, mis minuga on?
***
Kiri lebas laual.
Saabus eilse paadiga, mis saaretükile moona toob. Eile polnud Kunksul tuju, et see avada. Täna mõtles, et äkki keegi küsib tervisele abi ja teesegusid kokku puistata ta ju oskab. Või on see kellegi tänu. Tänu selle eest, et ta lihtsalt olemas on. Näiteks. Või kutse kuskile osalema. Naine muigas.
Ümbrik oli täiesti tavaline. Peale kirjutatud lihtsalt saare nimi ja Kunksule.
Teab mitmendat tundi andis naise sügisesele hommikule värvi Kim Wild You came. Kunks muudkui ketras ja ketras lugu oma tavapäraste toimetuste kõrvale. Süsi pages tüdinenult ülakorrusele. You came - ja tee sai valmis, you came - ja hingamisrituaal möödus teises rütmis; because you came - puder podises pliidil; you came - ja üks ämblik sai õue tagasi juhatatud, võrk õrnalt kokku korjatud.
Hommikusöök söödud, teine tass teed ja ohkega istus Kunks kiiktooli, kiri näpus.Nüüd - I hardly recognize... You came, and turned my life around.
Sadu õues oli jäänud nõrgemaks, aga ikka trummeldasid piisad vastu aknaplekki ja taamal tõusis-vajus hall meri, lained oma raskusest suured ja pisut ükskõiksed.
Lugu lõppes, Kunks avas kirja.
Tere.
Palun õpeta mind armastama...
Ma ärkan üksi, ma uinun üksi, ma elan üksi ja ma enam ei suuda. Ei taha. Ja kardan, et nii jääbki. Kõik mu suhtejupid lõppevad minu jaoks tärganud õnne kildudeks purunemisega. Ja ma ei tea, mis valesti läheb, sest sellest mulle ei räägita. Nagu umbtee, kuhu ükski viit ei viita, aga ometi ma sealt lõpus end taas leian. Ja mul pole enam jõudu. Ei usaldada, ei uuesti proovida. Miks see minuga koguaeg juhtub? Muster kordub ja kordub ja ma ei tule selle muutmisega toime.
Palun-palun: õpeta mind armastama.
Ragne
Kiri vajus sülle.
Oi Ragne-Ragne, kui valest kohast sa abi küsid... Miks ma muidu selle laiu süles elan? Eks ikka sellepärast, et vastamata ja lõputa armastuse koorem sai nii suur, et vaja oli end iseenda ja maailma eest peituda. Unustada kõik maised ihad ja matta kirg olemise sügavikku. Saar ise sundis mind emotsioonidest vabanema. Valust üle vaatama ja tundeid mitte näitama. Kõik see võttis aega, aga lõpuks olen ma täna see, kes olen - Naine, Nõid, Kunks. Igavese armastuse lummuse vang. Kuigi ma tean, et enda eesmärki ma ei saavutanudki - selleks, et saare nõidusest vabaneda, oleks tulnud mul uuesti südant kaotades armuda. Lõplikult, pühendunult, kirglikult... unustades iseenda. Ülepea. Kuid need mehed, kes mu vana kai kõrval sildusid, ei toonud endaga kaasa ei tõelisi tundeid, ei lõpmatut äratundmist. Seda kirge, mis südame roosina avab ja silmad kõnelema paneb. Kapten Trummi ei tulnudki.
Pööripäeval ma lähen ära. Nii on ettenähtud. Mu aeg saab otsa. Sellel saarel minule antud aeg. Need öised elektrisinised silmad on intensiivsemad kui varem ja jultunumad, julgemad... Ma ei karda, aga teadmatus on ... teadmatus.
Kunks kiikus vaikses jäänud toas. Õu nuttis endiselt. Naise mõtted olid pööripäevas ja kaugemal veel.
Ta teadis, et vastuse sellele kirjale kirjutab keegi teine. See, kes saabub peagi tema asemele.
Uus Kunks?
Ma ei tea. Veel ei tea.
Vihm nutab vastu autot. Hing nutab vastu mu südant.
Valin raadio asemel CD, ABBA / Should I laugh Or Cry?/ ja tärganud õnnenupp laseb igatsusest pea longu.
Me ei pea kõike saama, mida ihaleme. Kes neid tundeid ihaleb? Seda igatsust ja ootusvalu ja aeglast voolu kui võiks kotkana kõrgel lennata ja lasta endal lihtsalt õnnelik olla.
Taamal paine, mis minuga on?
***
Kiri lebas laual.
Saabus eilse paadiga, mis saaretükile moona toob. Eile polnud Kunksul tuju, et see avada. Täna mõtles, et äkki keegi küsib tervisele abi ja teesegusid kokku puistata ta ju oskab. Või on see kellegi tänu. Tänu selle eest, et ta lihtsalt olemas on. Näiteks. Või kutse kuskile osalema. Naine muigas.
Ümbrik oli täiesti tavaline. Peale kirjutatud lihtsalt saare nimi ja Kunksule.
Teab mitmendat tundi andis naise sügisesele hommikule värvi Kim Wild You came. Kunks muudkui ketras ja ketras lugu oma tavapäraste toimetuste kõrvale. Süsi pages tüdinenult ülakorrusele. You came - ja tee sai valmis, you came - ja hingamisrituaal möödus teises rütmis; because you came - puder podises pliidil; you came - ja üks ämblik sai õue tagasi juhatatud, võrk õrnalt kokku korjatud.
Hommikusöök söödud, teine tass teed ja ohkega istus Kunks kiiktooli, kiri näpus.Nüüd - I hardly recognize... You came, and turned my life around.
Sadu õues oli jäänud nõrgemaks, aga ikka trummeldasid piisad vastu aknaplekki ja taamal tõusis-vajus hall meri, lained oma raskusest suured ja pisut ükskõiksed.
Lugu lõppes, Kunks avas kirja.
Tere.
Palun õpeta mind armastama...
Ma ärkan üksi, ma uinun üksi, ma elan üksi ja ma enam ei suuda. Ei taha. Ja kardan, et nii jääbki. Kõik mu suhtejupid lõppevad minu jaoks tärganud õnne kildudeks purunemisega. Ja ma ei tea, mis valesti läheb, sest sellest mulle ei räägita. Nagu umbtee, kuhu ükski viit ei viita, aga ometi ma sealt lõpus end taas leian. Ja mul pole enam jõudu. Ei usaldada, ei uuesti proovida. Miks see minuga koguaeg juhtub? Muster kordub ja kordub ja ma ei tule selle muutmisega toime.
Palun-palun: õpeta mind armastama.
Ragne
Kiri vajus sülle.
Oi Ragne-Ragne, kui valest kohast sa abi küsid... Miks ma muidu selle laiu süles elan? Eks ikka sellepärast, et vastamata ja lõputa armastuse koorem sai nii suur, et vaja oli end iseenda ja maailma eest peituda. Unustada kõik maised ihad ja matta kirg olemise sügavikku. Saar ise sundis mind emotsioonidest vabanema. Valust üle vaatama ja tundeid mitte näitama. Kõik see võttis aega, aga lõpuks olen ma täna see, kes olen - Naine, Nõid, Kunks. Igavese armastuse lummuse vang. Kuigi ma tean, et enda eesmärki ma ei saavutanudki - selleks, et saare nõidusest vabaneda, oleks tulnud mul uuesti südant kaotades armuda. Lõplikult, pühendunult, kirglikult... unustades iseenda. Ülepea. Kuid need mehed, kes mu vana kai kõrval sildusid, ei toonud endaga kaasa ei tõelisi tundeid, ei lõpmatut äratundmist. Seda kirge, mis südame roosina avab ja silmad kõnelema paneb. Kapten Trummi ei tulnudki.
Pööripäeval ma lähen ära. Nii on ettenähtud. Mu aeg saab otsa. Sellel saarel minule antud aeg. Need öised elektrisinised silmad on intensiivsemad kui varem ja jultunumad, julgemad... Ma ei karda, aga teadmatus on ... teadmatus.
Kunks kiikus vaikses jäänud toas. Õu nuttis endiselt. Naise mõtted olid pööripäevas ja kaugemal veel.
Ta teadis, et vastuse sellele kirjale kirjutab keegi teine. See, kes saabub peagi tema asemele.
Uus Kunks?
Ma ei tea. Veel ei tea.
Kommentaarid
Postita kommentaar