Südame teine pool

Mõtlen Sulle, kui kõnnin tuules. Vastutuul vastu huult, takistades väljuda neid sõnu, mis sündinud mõtteist. Tuul mu suus. Aga südant ju ei vaigista, ega? See tuksub ja tuksub, hoolimata õnnest, valust, eilsest, homsest... Võbeleb vahel, teeb kiiremaid lööke ja rahuneb siis taas oma harjunud rütmi. Tu-tukk, tu-tukk, tu-tukk... Sa võbeled mu mõtteis ja tungid esile ja ma sean sammud vastutuulde oma jonni ja söakuse ja ... kirega. Kõik need valed rajad ja eksitud teed, kõik need pimesi usutud pilgud ja õnneuimas ärgatud hommikud... Siis see vaikus, kui iseennast peeglis näed ja tead - vale suund.
See tunne, et nii valus on uude päeva tõusta, et parem oleks jäädagi unenägudesse. Lasta luuderohul akende taga vohada ja katta nii toa, maja kui aja.
Tu-tukk... Endiselt olemas. On valgus toas ja kaugelt kostab hääli. On praegu. Ja ma küsin, mis Armastus teeb?
Armastus seob saapapaelad lipsuks ja jalutab udusele rannale. Hingab mu sisse soolamõrkjat õhku ja naerab mu kirge, mu nõrkust, mu soove, mu unelmaid, mu viha, mu iha, mu nutetuid-nutmata nutte; mu üksiseid öid, mu jagatud keha, mu muigavat suud, mu püüdlust, mu allaandmist, mu silmi, mu suud...
Armastus minus käib ümber Sinu ja puutub, jättes Sinusse märke, mis haihtuvad. Aga ma tulen taas, kirbe muie huulenurgas, enesekindlus kilbina üll, astun lähemale ja suudlen Sinusse neid märke nagu laps, kes ei tea, et pliit on kuum...
Tuuletallaja. Ikka ja jälle.
Et õpetada unustama, õpetada uuesti alustama, lootma ja looma iseennast läbi Sinu.
Ja kui ma Sind siis kohtan, pilgust pilku, otse iseendasse vaadates, siis, mu Sõber, olen ma Leidja.

***

Armastusega,
Jo ❤