Üks palav hetk
Soojad pehmed tuulehood saisvad mu juukseid ja salgud on kord silmis, siis suus. Mõni hoog kannab rannaliiva ühes ja ma tunnen liiva maitset ja liivateri huultel. Silmad valutavad. Ütlen, et päikesest. Tean, et lugemisest. Eks ka silmad väsivad kord. Lämmi õhk, millele soe tuulepuhang vaid petlikku leevendust toob. Särkkleit laperdab jalgade ümber ja kergitab serva. Sammun laisalt läbi liiva veepiirile lähemale ja juba need lained sirutuvadki ahnelt mu varvaste järgi. Luban neile seda rõõmu ja endale seda mõnu. Vesi pole külm. Vesi on märg. Hetk jahtub ja kaob minevikku. Lükkan taas silmilt juuksesalgu ja piidlen kissis silmil üle vahus laineharjade silmapiiri. Rahutus. Kuskil enda sees, kõhusopis. Värelus, mis end tuiklevana märkavaks teeb. Tuikab ja kipitab. Sammun kaldaäärses vees kuni see ulatub poolde sääri. Lained on nüüd uljad ja julged - mu kleidiäär saab märjaks. Kas hoolin? Ei vist.
Üks kalakajakas kõigub vastutuules ja hoiab tasakaalu, nokk avatud. Sellepärast ta ei kisagi, sest nokk on õhku täis.
Mõtlen, et nii võikski maailma lõpp tulla. Sellises päiksealuses sombuses ilmas, palav kuiv õhk ja pehme briis sõnumitoojaks.
Kõnnin läbi vee kaldale tagasi ja istun päikesekuumale kivile. Sulen silmad ja tunnen taas ärevust. Mis see on? Kas ma peaksin kartma?
Tuul on tõusnud ja panen tähele, kui erk on männilatvade pahane sosin.
Torm? Äike?
Kõik on võimalik. Võikski tulla. Üks maru on igati teretulnud. Tugev vihm ja tugev tuul, mis puhastaks pahnast. Sellest, mis hinges kinni. Lasta lahti, kui tegelikult ei raatsi. Klammerduda ja suruda end vägisi vastu masti, mis sind tegelikult eemale lükkab. Külmalt ja tuimalt. Kui redel, millel enam ronida ei passi ja mis ronimiskatsel kohe laguneda ähvardab.
Seisan harkisjalu, märg kleidiserv liibumas vastu reisi ja ajan käed laiali nagu õhus seisva kajaka tiivad. Tuul mängib kaasa ja lükkab, tõukab, puhiseb, sikutab, paljastab. Siis ma naeran. Olen nagu majakas ja tuul ei saa minust jagu. Naeran end pisaraisse ja tuletan kohe meelde, et see pole silmadele hea. Panen silmad kinni ja lihtsalt tunnen end tuules, varbad peidus kuumas liivas. Männid mu selja taga nagisevad tigedalt.
Ma naudin seda olemise hetke.
Ja ärevus? Tuul viis kaasa.
Meri pillub mind üksikute vahutortidega ja ma luban talle oma keha vaid siis kui ta taltub. Nagu poisike, muigan ja pöördun.
Suvi, ei muu.
Armastusega,
Jo ❤
Üks kalakajakas kõigub vastutuules ja hoiab tasakaalu, nokk avatud. Sellepärast ta ei kisagi, sest nokk on õhku täis.
Mõtlen, et nii võikski maailma lõpp tulla. Sellises päiksealuses sombuses ilmas, palav kuiv õhk ja pehme briis sõnumitoojaks.
Kõnnin läbi vee kaldale tagasi ja istun päikesekuumale kivile. Sulen silmad ja tunnen taas ärevust. Mis see on? Kas ma peaksin kartma?
Tuul on tõusnud ja panen tähele, kui erk on männilatvade pahane sosin.
Torm? Äike?
Kõik on võimalik. Võikski tulla. Üks maru on igati teretulnud. Tugev vihm ja tugev tuul, mis puhastaks pahnast. Sellest, mis hinges kinni. Lasta lahti, kui tegelikult ei raatsi. Klammerduda ja suruda end vägisi vastu masti, mis sind tegelikult eemale lükkab. Külmalt ja tuimalt. Kui redel, millel enam ronida ei passi ja mis ronimiskatsel kohe laguneda ähvardab.
Seisan harkisjalu, märg kleidiserv liibumas vastu reisi ja ajan käed laiali nagu õhus seisva kajaka tiivad. Tuul mängib kaasa ja lükkab, tõukab, puhiseb, sikutab, paljastab. Siis ma naeran. Olen nagu majakas ja tuul ei saa minust jagu. Naeran end pisaraisse ja tuletan kohe meelde, et see pole silmadele hea. Panen silmad kinni ja lihtsalt tunnen end tuules, varbad peidus kuumas liivas. Männid mu selja taga nagisevad tigedalt.
Ma naudin seda olemise hetke.
Ja ärevus? Tuul viis kaasa.
Meri pillub mind üksikute vahutortidega ja ma luban talle oma keha vaid siis kui ta taltub. Nagu poisike, muigan ja pöördun.
Suvi, ei muu.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar