Tähelepanust (vol 1) ja venitamisest
Koostanud vastuskirja, aidanud üht kolleegi, alustanud küsimuste sisestamist uuringuvormi, vastanud telefonile ja päeval ongi teine poole. See palavam, teravalt hele ja kuiv. Võtan arvuti ühes ja lähen oma napis riietuses terrassile hingama. Kaugtöö võlud.
Olles saatnud laiali kordusmeili grupile, jään põrnitsema oma aeglaselt närbuvat taime- ja lilleaeda. Toida ja poputa neid taimi nagu tahad, aga pikk põu on teinud oma töö - no ei võta vedu.
Nagu see kampki.
Ma ei tea, kui palju tähtsustad sina sünnipäevi. Enda sünnipäeva, lähedaste omi, heade sõprade hällipäevi...Samasse patta ka teisi tähtpäevi, traditsioone.
Kindlasti on sinulgi nii, et igas kalendrikuus on kellelgi tuttavalt, sõbral sünnipäev. Mõni neist selline persoon, et piisab e-posti e-kaardist ja sõnumist; mõni saab tervitatud läbi FB akna; mõned väärivad su sünnipäevalaulu läbi telefoni ja siis on need, kellele lähed füüsiliselt pärislilli viima, teinekord kingituski käe otsas.
Mul on sellel nädalavahetusel ees ühe uue ilmakodaniku üle vaatamine ja selge, et käed taskus ju ei lähe. Kingiprobleem on see, mis alguses muserdab, aga kui juba tuleb kuskilt ideenatuke, siis hakkab see jõudu koguma ja tegelikult saab lõpeks päris toreda kingi kokku. Olgu, lapsed on need, kes kingitusi ootavad. Täiskasvanud soovivad muud. No sa võid nüüd vastu vaielda, et eiei, sina küll ei soovi, aga ma ei usu sind - kõik me vajame, kes vähemal, kes suuremal osal, tähelepanu. Tähelepanu selles mõttes, et sa oled mul meeles! Ja tore on meelespeetud olla.
Tänane aeg on tähistatud ükskõiksuse ja tempoga. Jah, on tore minna maakoju, on tore olla lihtsalt rullis oma kodus, lustida koos perega ja mõelda, et ah, no selle korra jätan vahele ja saadan sünnipäevalapsele sõnumi. Meelest on läinud, et see suvine sünnipäevalaps on juba suve alguses andnud märku, et oled suve lõpupoole väga oodatud... Ja muide, juba aastaid. Me keegi ei saa ajaratast tagurpidi käima panna, kui just pole tegu dementsusega, et muutudki enesele teadmata suureks lapseks. Hoidku selle eest! Iga kogutud eluaasta loob küpsust, samuti selgust selles hulgas, kes su ümber lõpuni jäävad.
Üks mu sõpradest räägib tihti, et elu muudkui muutub ja endised suhted muutuvad ja see, mis oli seitse aastat tagasi, ei ole enam aktuaalne. Ma vaidlen talle sajaga vastu. Sõprussuhted saavad ajaga vaid paremaks minna. Koos kallimaga veedetud aeg on suhtes seotust tähistav "meie kahe aeg", koos sõpradega veedetud aeg aga kvaliteet omaette. Teineteise läbinisti tundmine ei vaja teinekord sõnu, piisab lihtsalt teadmisest, et kui mul on vaja, siis sa oled olemas. Ja ei, ma ei helista sulle kell 3 öösel, austades su und, aga kui on täitsa EMO, siis ma tean, et võin... Teinekord on sõprade poolne tunnustus ja tähelepanu kordi olulisem kui tööstaaži tähistav rinnamärk või x-tegija tiitel. Miks me siis ei jaga oma tähelepanu, olles ise tähelepanu ootuses? Kui keeruline on ajakavva teha märge, et sellel kuupäeval lähen ja rõõmustan Xi, või kui raske on ajakavas teha muudatusi, kui sina ise oled see, kes oma ajakava kokku paned?
Hm, tajun, et ma olen kuri. Kuri, et üks seltskond ei suuda reageerida, venitab viimase hetkeni ja ... lihtsalt loobub. Jaa, ma tean ja ma kordan nagu mantrat iseendale - kõik mis teen, tuleb mulle endale. Ja ma ei venita valiku tegemist. Kui tunnen, et see mis ees ootab, on tore, siis reageeringi kohe ja kui ei suuda otsustada, siis on õige valik kohe "ei". Tean, et vahel tuleb mõttetu ootamise asemel tegutseda - minna probleemist eemale, unustada hetkekski "aga mis siis kui"- paine ja näha. Näha, et ohoo! sadama ümbrus on arhitektuuriliselt suvega muutunud ja kui palju õunu kannavad eramute õunapuud; et ülemisel naabril on lembelind ja järgmises kuus on taas ühel sõbral sünnipäev. Ja ma ei võrdle end nendega, kes ei suuda otsustada, sest mina lähen ja olen rõõmus ja usun, et tuleb jälle üks tore kohtumine.
Kokkuvõtvalt - kulla sõber, ära venita oma valikut tehes, sa pidurdad doomino-effekti ja see kaotab oma lõbusa voo nig seiskub keset teed ükskord lõplikult.
Märka!
Ärka!
Armastusega,
Jo ❤
Miks ma panin pealkirja vol 1? sellepärast, et tähelepanust teise nurga alt tuleb üks teine päev ;) J.
Olles saatnud laiali kordusmeili grupile, jään põrnitsema oma aeglaselt närbuvat taime- ja lilleaeda. Toida ja poputa neid taimi nagu tahad, aga pikk põu on teinud oma töö - no ei võta vedu.
Nagu see kampki.
Ma ei tea, kui palju tähtsustad sina sünnipäevi. Enda sünnipäeva, lähedaste omi, heade sõprade hällipäevi...Samasse patta ka teisi tähtpäevi, traditsioone.
Kindlasti on sinulgi nii, et igas kalendrikuus on kellelgi tuttavalt, sõbral sünnipäev. Mõni neist selline persoon, et piisab e-posti e-kaardist ja sõnumist; mõni saab tervitatud läbi FB akna; mõned väärivad su sünnipäevalaulu läbi telefoni ja siis on need, kellele lähed füüsiliselt pärislilli viima, teinekord kingituski käe otsas.
Mul on sellel nädalavahetusel ees ühe uue ilmakodaniku üle vaatamine ja selge, et käed taskus ju ei lähe. Kingiprobleem on see, mis alguses muserdab, aga kui juba tuleb kuskilt ideenatuke, siis hakkab see jõudu koguma ja tegelikult saab lõpeks päris toreda kingi kokku. Olgu, lapsed on need, kes kingitusi ootavad. Täiskasvanud soovivad muud. No sa võid nüüd vastu vaielda, et eiei, sina küll ei soovi, aga ma ei usu sind - kõik me vajame, kes vähemal, kes suuremal osal, tähelepanu. Tähelepanu selles mõttes, et sa oled mul meeles! Ja tore on meelespeetud olla.
Tänane aeg on tähistatud ükskõiksuse ja tempoga. Jah, on tore minna maakoju, on tore olla lihtsalt rullis oma kodus, lustida koos perega ja mõelda, et ah, no selle korra jätan vahele ja saadan sünnipäevalapsele sõnumi. Meelest on läinud, et see suvine sünnipäevalaps on juba suve alguses andnud märku, et oled suve lõpupoole väga oodatud... Ja muide, juba aastaid. Me keegi ei saa ajaratast tagurpidi käima panna, kui just pole tegu dementsusega, et muutudki enesele teadmata suureks lapseks. Hoidku selle eest! Iga kogutud eluaasta loob küpsust, samuti selgust selles hulgas, kes su ümber lõpuni jäävad.
Üks mu sõpradest räägib tihti, et elu muudkui muutub ja endised suhted muutuvad ja see, mis oli seitse aastat tagasi, ei ole enam aktuaalne. Ma vaidlen talle sajaga vastu. Sõprussuhted saavad ajaga vaid paremaks minna. Koos kallimaga veedetud aeg on suhtes seotust tähistav "meie kahe aeg", koos sõpradega veedetud aeg aga kvaliteet omaette. Teineteise läbinisti tundmine ei vaja teinekord sõnu, piisab lihtsalt teadmisest, et kui mul on vaja, siis sa oled olemas. Ja ei, ma ei helista sulle kell 3 öösel, austades su und, aga kui on täitsa EMO, siis ma tean, et võin... Teinekord on sõprade poolne tunnustus ja tähelepanu kordi olulisem kui tööstaaži tähistav rinnamärk või x-tegija tiitel. Miks me siis ei jaga oma tähelepanu, olles ise tähelepanu ootuses? Kui keeruline on ajakavva teha märge, et sellel kuupäeval lähen ja rõõmustan Xi, või kui raske on ajakavas teha muudatusi, kui sina ise oled see, kes oma ajakava kokku paned?
Hm, tajun, et ma olen kuri. Kuri, et üks seltskond ei suuda reageerida, venitab viimase hetkeni ja ... lihtsalt loobub. Jaa, ma tean ja ma kordan nagu mantrat iseendale - kõik mis teen, tuleb mulle endale. Ja ma ei venita valiku tegemist. Kui tunnen, et see mis ees ootab, on tore, siis reageeringi kohe ja kui ei suuda otsustada, siis on õige valik kohe "ei". Tean, et vahel tuleb mõttetu ootamise asemel tegutseda - minna probleemist eemale, unustada hetkekski "aga mis siis kui"- paine ja näha. Näha, et ohoo! sadama ümbrus on arhitektuuriliselt suvega muutunud ja kui palju õunu kannavad eramute õunapuud; et ülemisel naabril on lembelind ja järgmises kuus on taas ühel sõbral sünnipäev. Ja ma ei võrdle end nendega, kes ei suuda otsustada, sest mina lähen ja olen rõõmus ja usun, et tuleb jälle üks tore kohtumine.
Kokkuvõtvalt - kulla sõber, ära venita oma valikut tehes, sa pidurdad doomino-effekti ja see kaotab oma lõbusa voo nig seiskub keset teed ükskord lõplikult.
Märka!
Ärka!
Armastusega,
Jo ❤
Miks ma panin pealkirja vol 1? sellepärast, et tähelepanust teise nurga alt tuleb üks teine päev ;) J.
Kommentaarid
Postita kommentaar