Endana olemine
Hommik on väsinud olemisega nagu polekski olnud pikka pimedat sügisööd. Uue päeva valgus on vaevaline. Süütan valguspallid ja rüüpan kohvi. Ühed siis ergutamaks silmi ja teine meelt. Plaadimängijas Hedvig Hanson. Melanhoolne? Ei. Lihtsalt sellise aeglase hommiku jaoks täpselt paras - hoiab venivat kulgemises.
Kirjutamise klõbin ja muusika.
Akna taha ilmub mees. Habemik. Käe otsas rihm. Ootan, et kohe ilmub nähtavale rihma otsa kätketud koer. Aga ei, on hoopis kass. Kass, kes käitub nagu koer. Nuusib ja ei allu rihma tõmmetele. Toakassi piduhetk päevas.
Kas me ise ei käitu samamoodi? Et tead, kuidas mõnda asja lahendada, teha paremini, aga reeglistik, sissejuurudnud käitumismall kutsub korrale - nii ei saa, nii pole kombeks, meie teame, kuidas on õige. Oleme rihma otsas.
Mida siis teha? Alluda rihma tõmbele?
Tegelikult oleks õige end sellest rihmast vabastada. Kaotada see piir, millest üle astuda ei tohi või ei julgeta.
Oma õiges olemises, tegeliku iseendana võid leida enda ümber neid, kes sulle selja pööravad ja neid, kes sind äkki märkavad. Saad nägijaks. Need on need päris sinu-minu-inimesed. Need, kes märkavad sind ka näoraamatu väliselt: laikimise asemel helistavad ja nõuavad kokku saamist reaalselt, saadavad sõnumeid. Tunnevad päriselt huvi, et kuidas sul läheb.
Mul on üks sõber, kellega me peaaegu ei kohtu, ehk üks-kaks korda aastas, aga kellele mõtlemine teeb mu iseendaks olemise tarviduse tugevamaks. Vajadus iseenda järele. Ka temal on oma komistuskohad, aga see nöökav hoolimatus ümbritseva suhtes... ma tahan ka. Püüdlen vähemalt. Iseendale tõe tunnistamine ja sellega koos olemine laseb su lõpuks ju vabaks. Eilsest ja sellest, millesse täna klammerdud.
Kas muutumiseks on vaja kõigepealt auku kukkuda? Kindlasti mitte. Pigem on vaja näha-tunda-kogeda, et nii need asjad ei käi, ma ei liigu, vaid seisan. Ka see on augu põhi kui nõutuna seisad, nägemata võimalusi. Liigutamiseks on vaja mõtet. Mõte tõukab tahet. Tahe paneb liikuma.
Sirutan varbaid. Liigutan käsi. Nüüd on vaja vaid tähelepanelikult vaadata ja leida uue raja algus. Võibolla selle männi taga seal eemal või see kitsuke rada, millest just möödusid? Pole hilja pöörata, pole hilja teha kõrvalepõige. Kõik on õige, kui see on sinu tunne.
Mees kassiga on tuppa kadunud.
Igatsen talveöö tähistaevast. Kogeda selle lõputust. Iseenda lõputust. Kauget ja lähedast.
Armastusega,
Jo ❤
Kirjutamise klõbin ja muusika.
Akna taha ilmub mees. Habemik. Käe otsas rihm. Ootan, et kohe ilmub nähtavale rihma otsa kätketud koer. Aga ei, on hoopis kass. Kass, kes käitub nagu koer. Nuusib ja ei allu rihma tõmmetele. Toakassi piduhetk päevas.
Kas me ise ei käitu samamoodi? Et tead, kuidas mõnda asja lahendada, teha paremini, aga reeglistik, sissejuurudnud käitumismall kutsub korrale - nii ei saa, nii pole kombeks, meie teame, kuidas on õige. Oleme rihma otsas.
Mida siis teha? Alluda rihma tõmbele?
Tegelikult oleks õige end sellest rihmast vabastada. Kaotada see piir, millest üle astuda ei tohi või ei julgeta.
Oma õiges olemises, tegeliku iseendana võid leida enda ümber neid, kes sulle selja pööravad ja neid, kes sind äkki märkavad. Saad nägijaks. Need on need päris sinu-minu-inimesed. Need, kes märkavad sind ka näoraamatu väliselt: laikimise asemel helistavad ja nõuavad kokku saamist reaalselt, saadavad sõnumeid. Tunnevad päriselt huvi, et kuidas sul läheb.
Mul on üks sõber, kellega me peaaegu ei kohtu, ehk üks-kaks korda aastas, aga kellele mõtlemine teeb mu iseendaks olemise tarviduse tugevamaks. Vajadus iseenda järele. Ka temal on oma komistuskohad, aga see nöökav hoolimatus ümbritseva suhtes... ma tahan ka. Püüdlen vähemalt. Iseendale tõe tunnistamine ja sellega koos olemine laseb su lõpuks ju vabaks. Eilsest ja sellest, millesse täna klammerdud.
Kas muutumiseks on vaja kõigepealt auku kukkuda? Kindlasti mitte. Pigem on vaja näha-tunda-kogeda, et nii need asjad ei käi, ma ei liigu, vaid seisan. Ka see on augu põhi kui nõutuna seisad, nägemata võimalusi. Liigutamiseks on vaja mõtet. Mõte tõukab tahet. Tahe paneb liikuma.
Sirutan varbaid. Liigutan käsi. Nüüd on vaja vaid tähelepanelikult vaadata ja leida uue raja algus. Võibolla selle männi taga seal eemal või see kitsuke rada, millest just möödusid? Pole hilja pöörata, pole hilja teha kõrvalepõige. Kõik on õige, kui see on sinu tunne.
Mees kassiga on tuppa kadunud.
Igatsen talveöö tähistaevast. Kogeda selle lõputust. Iseenda lõputust. Kauget ja lähedast.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar