Tähistamine
Mida ilusat on vananemises?
Kortsud? On, kui need joonistuvad stiilipuhtalt peenete kiirte vihkudena. Ent kõrges eas on kui sigri-migri - keegi lihtsalt vaba käega vajutab, voldib ja papist on saanud õhuke krepp.
Ent siiski - kortsud on okei koos küpsuse ja täidetud elukogemuse pagasiga. Ilusa vanainimese pleekinud silmavärv ja loomuliku värvi kaotanud juus, nahk täpiline, liigutused täis mõtlikkust ja ajavaru. Siis on aega, ma arvan, et vaadata ära kahekümne aasta tagused seriaalid ja lugeda üle uuesti lemmikraamatud. Aega süüvimiseks iseendasse ja selleks, kelleks saamas.
Samas - miks mitte teostada mõni uinunud unistus?
Kui ma täna unistan, siis ...
***
Novembrikuu ilm on madal. Eht sügavsügisene ja limiteeritud valgusega.
Niiskus poeb kui põlatud kosilane ligi. Märg liiv on raske ja vettinud puulehtedel kõndimine libe. Saabas otsib kindlamat pinda. Rinnus ümiseb laul: kui mu põu oleks päikest täis, päikest täis, siis lihstam päevgi näiks, ta näiks...
Hall veeväli liigub staatilises rütmis.
On nagu ootus, samas pole ka.
Või mida siin laiul ikka nii väga oodata ja loota on?
Hmm, ikka on. Talvist pööripäeva ja jõuluööd. Pööripäeva ikka rohkem, sest imedevakk on sel ajal kõigile avatud ja põhjatu.
Jope taskus klõbisesid omavahel kokku erksinised klaaskuulid. Niisama sinised kui aastaid tagasi laiul kohatud silmapaar. Pilk mis põles.
Ta võttis taskust tikud ja süütas tormilaternasse tule. Hämarus sahises ligi. Oranž kuma, tuule eest kaitstud, hõõgus endast välja rõõmu ja soojust. Valguse poole libisesid varjud, pikad nähtamatud hallid haarmed. Tuluke meelitas ja edvistas oma klaasist ruumis: vaata mind, imetle mind...
Ilmselt on loojangu aeg. Naine seadis end mere poolt teab millal kaldale uhutud palgile mugavamalt istuma, tormilatern jalgade juures liivas. Teisest taskust võttis ta välja väikse cavapudeli.
Kui silmapiir sulas veega kokku,avas ta pudeli: palju õnne mulle!
Huulil huik, kui vastuseks meretuule soolasele suudlusele.
Sinine silmapaar varjude keskel piidlemas naist. Külmad kui tähed.
Tuli laternas veikles ja küütles ning muutis siis värvi. Särtsinine, salajane pilgutus tollele seal, pimedas.
***
Armastusega,
Jo ❤
Kortsud? On, kui need joonistuvad stiilipuhtalt peenete kiirte vihkudena. Ent kõrges eas on kui sigri-migri - keegi lihtsalt vaba käega vajutab, voldib ja papist on saanud õhuke krepp.
Ent siiski - kortsud on okei koos küpsuse ja täidetud elukogemuse pagasiga. Ilusa vanainimese pleekinud silmavärv ja loomuliku värvi kaotanud juus, nahk täpiline, liigutused täis mõtlikkust ja ajavaru. Siis on aega, ma arvan, et vaadata ära kahekümne aasta tagused seriaalid ja lugeda üle uuesti lemmikraamatud. Aega süüvimiseks iseendasse ja selleks, kelleks saamas.
Samas - miks mitte teostada mõni uinunud unistus?
Kui ma täna unistan, siis ...
***
Novembrikuu ilm on madal. Eht sügavsügisene ja limiteeritud valgusega.
Niiskus poeb kui põlatud kosilane ligi. Märg liiv on raske ja vettinud puulehtedel kõndimine libe. Saabas otsib kindlamat pinda. Rinnus ümiseb laul: kui mu põu oleks päikest täis, päikest täis, siis lihstam päevgi näiks, ta näiks...
Hall veeväli liigub staatilises rütmis.
On nagu ootus, samas pole ka.
Või mida siin laiul ikka nii väga oodata ja loota on?
Hmm, ikka on. Talvist pööripäeva ja jõuluööd. Pööripäeva ikka rohkem, sest imedevakk on sel ajal kõigile avatud ja põhjatu.
Jope taskus klõbisesid omavahel kokku erksinised klaaskuulid. Niisama sinised kui aastaid tagasi laiul kohatud silmapaar. Pilk mis põles.
Ta võttis taskust tikud ja süütas tormilaternasse tule. Hämarus sahises ligi. Oranž kuma, tuule eest kaitstud, hõõgus endast välja rõõmu ja soojust. Valguse poole libisesid varjud, pikad nähtamatud hallid haarmed. Tuluke meelitas ja edvistas oma klaasist ruumis: vaata mind, imetle mind...
Ilmselt on loojangu aeg. Naine seadis end mere poolt teab millal kaldale uhutud palgile mugavamalt istuma, tormilatern jalgade juures liivas. Teisest taskust võttis ta välja väikse cavapudeli.
Kui silmapiir sulas veega kokku,avas ta pudeli: palju õnne mulle!
Huulil huik, kui vastuseks meretuule soolasele suudlusele.
Sinine silmapaar varjude keskel piidlemas naist. Külmad kui tähed.
Tuli laternas veikles ja küütles ning muutis siis värvi. Särtsinine, salajane pilgutus tollele seal, pimedas.
***
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar