Tundlik
Ma ei saa öelda, et mulle kõik inimesed meeldivad. On neid, keda teadlikult väldin või püüan võimalikult diplomaatiliselt asjad ära asjatada ja siis end sest suhtlusest lahti tõmmata.
Mõnega kohe on nii, et tajud seitsmenda meelega, et too tekitab probleeme ja õige on hoida eemale, hoida end tagasi. Et ei peaks suhtlema, et ei peaks ühist ruumi jagama.
Siis on selliseid inimesi, kelle kohta puudub arvamus, õieti puudub suhestumine. Oleks nagu katseaeg, et kuidas mina reageerin, kuidas tema reageerib ja kas meil on sarnane arusaam.
Võibolla on kollektiivis lihtsam, kui suhtlus käib ainult konkreetsel kindlal teemal, välistada kõik peheme - hobid, huvid, pere. Võibolla ongi kasvamas peale põlvkond, kes nahistab vaikselt oma nurgas ettemääratud asja teha ja siis kaob. Kuskil mujal on teised, omasugused, kellega suhestuda.
Mis teeb ühest meeskonnast kokku hoidva grupeeringu? Ma ei usu, et see on ainult ülesanne, mida see grupp peab täitma. Pigem on tugev see üksus, kus ülesande erinevaid osi lahendades seob liimina hoopis hobide maailm. Kui ma tean kellestki rohkem kui ainult seda, et ta teeb hästi oma tööd, siis on sel inimesel suurem mõõde. Mõistate, millest räägin? See muu annab sellele inimesele minu silmis väärtuse, mille kaudu näen-tunnen teda suuremana, õigemini tema mõju on mõjub mulle.
Üritusi väisates püüan leida enda lähedusse minuga sobituvad inimesed. Need, kelle mõju on positiivne ja olemine rõõmus; kelle naeratus ei muutu selga pöörates grimassiks.
Ühtmoodi mõtlevad inimesed moodustavad sülemid, mis suudavad mõjutada juba rohkem kui üksikisikut. Huvitav, mismoodi see parlamendisülem koostoimib? Ise me osalised sinna valisime, aga mitte olemise järgi vaid lubaduste järgi. On see siis õige?
Kui maailm ussitab, siis lihtsam oleks ju ära kolida. Kuu taha.
Või siis uss hävitada?
Või peabki kõik olema tasakaalus - pluss ja miinus, mille kõikumine külvab kaoseteri?
Hea ja halb, mille kandjad ise oleme.
Ja Armastus kõigutab ilmaotsa äärel jalgu, narrimüts tagurpidi peas.
********
Õhtukõnnil kohtusin Rebasega. Kõndis teine kõnnitee varjulisemas pooles. Nina maas, püüdmas lõhnu. Kohakuti jõudes tõmbas nina üles ja nuhutas - kas ma olen oht? Juu siis polnud. Läks teine oma teed.
Aeglustasin oma tempot ja lugu hakkas end kerima, justkui My Immortal: kuigi sa oled minuga, olen ma üksi...
Kuidas pühkida ära kõik need teised mõtted, need, mis luuderohuna kasvavad ja peidavad enda all seda salajast lossi, seda keset, kus tuksleb ja tuikab... Justkui otsides või oodates vabanemist, et siis õide puhkeda.
Armastusega,
Jo ❤
Mõnega kohe on nii, et tajud seitsmenda meelega, et too tekitab probleeme ja õige on hoida eemale, hoida end tagasi. Et ei peaks suhtlema, et ei peaks ühist ruumi jagama.
Siis on selliseid inimesi, kelle kohta puudub arvamus, õieti puudub suhestumine. Oleks nagu katseaeg, et kuidas mina reageerin, kuidas tema reageerib ja kas meil on sarnane arusaam.
Võibolla on kollektiivis lihtsam, kui suhtlus käib ainult konkreetsel kindlal teemal, välistada kõik peheme - hobid, huvid, pere. Võibolla ongi kasvamas peale põlvkond, kes nahistab vaikselt oma nurgas ettemääratud asja teha ja siis kaob. Kuskil mujal on teised, omasugused, kellega suhestuda.
Mis teeb ühest meeskonnast kokku hoidva grupeeringu? Ma ei usu, et see on ainult ülesanne, mida see grupp peab täitma. Pigem on tugev see üksus, kus ülesande erinevaid osi lahendades seob liimina hoopis hobide maailm. Kui ma tean kellestki rohkem kui ainult seda, et ta teeb hästi oma tööd, siis on sel inimesel suurem mõõde. Mõistate, millest räägin? See muu annab sellele inimesele minu silmis väärtuse, mille kaudu näen-tunnen teda suuremana, õigemini tema mõju on mõjub mulle.
Üritusi väisates püüan leida enda lähedusse minuga sobituvad inimesed. Need, kelle mõju on positiivne ja olemine rõõmus; kelle naeratus ei muutu selga pöörates grimassiks.
Ühtmoodi mõtlevad inimesed moodustavad sülemid, mis suudavad mõjutada juba rohkem kui üksikisikut. Huvitav, mismoodi see parlamendisülem koostoimib? Ise me osalised sinna valisime, aga mitte olemise järgi vaid lubaduste järgi. On see siis õige?
Kui maailm ussitab, siis lihtsam oleks ju ära kolida. Kuu taha.
Või siis uss hävitada?
Või peabki kõik olema tasakaalus - pluss ja miinus, mille kõikumine külvab kaoseteri?
Hea ja halb, mille kandjad ise oleme.
Ja Armastus kõigutab ilmaotsa äärel jalgu, narrimüts tagurpidi peas.
********
Õhtukõnnil kohtusin Rebasega. Kõndis teine kõnnitee varjulisemas pooles. Nina maas, püüdmas lõhnu. Kohakuti jõudes tõmbas nina üles ja nuhutas - kas ma olen oht? Juu siis polnud. Läks teine oma teed.
Aeglustasin oma tempot ja lugu hakkas end kerima, justkui My Immortal: kuigi sa oled minuga, olen ma üksi...
Kuidas pühkida ära kõik need teised mõtted, need, mis luuderohuna kasvavad ja peidavad enda all seda salajast lossi, seda keset, kus tuksleb ja tuikab... Justkui otsides või oodates vabanemist, et siis õide puhkeda.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar