Kohv mu elus
Võiks ju arvata, et ma päris suur kohvitaja olen - üsna palju figureerib lugudes kohvikruusi motiiv, mida toetan teinekord fotodega. No olen ja. Aga mitte selline ... kohvisse uppuv. Pigem üritan selles suunas end hoopis tagasi tõmmata - 2-3 kruusi musta kohvi päevas on piir. Piiriületus toimub siis kui on tarvis olla kauem erk ja kui on armsatega koosviibimine. Milline joogimenüü siis minu puhul toimib? Kohv - cava - vesi - vein - kohv -vesi. Muudkui lahjendan, lootes, et see kõik läbib soolestiku vallatud kurvid nii, et märkimisväärset kahju maha ei jää.
Kohv on asendamatu ka noil hommikul, kui on vaja väga (kohe väga) vara tõusta - kell 4 näitks. Et tudustaadiumis keha saaks kohe sellise energialaksu, et oh-oh-oh-hoo, ärge magage! (A ajatu ja aegumatu väljaütlemine).
Energilisele kohvile järgneb kohe lubadus, et järgmine uneaeg tuleb oma neli tundi varem. Muidugi ununeb see lubatu ja ma haigutan häälekalt (seltskonnas olles varjatult) ka siis, kui peaks juba lammaste lugemisega poole peal olema.
Mu kohvi tilgutab filterkohvimasin, mis pärineb eelmisest sajandist ja mis sai ostetud valuutapoest valuuta eest. Philips. Kvaliteet. Varsti masin kui rariteet. Sest kuigi ma aegajalt tšekin Jurat ja teisi edevaid kohvipille, on see jäänud kõik tšekkimiseks - milleks mulle uus kui vana teeb oma töö 100% kvaliteediga ära?
Mekk oleneb kohvisordist. Kui soovin kepsakamat, vahetan kohvimarki või suurendan purukogust. Kui soovin latet, siis kohvi nirisemise ajal vahustan piima ning valan kõik Määramäe savikruusi. Daam kruusil on suvine ja sulnis. Kohv aromaatne ja siidjas. Elu kui lill. Ka siis, kui õu on märg ja taevas on vajunud naabermaja katusele.
Kohvi ergutab mõtteid ja loob sildu jutuvestjate vahel. Või aitab täita pause. Kui teksti tipin, siis on ... Heh, kusjuures praegu polegi :)
Mu punane termoskruus läks ühega kaasa ja ma ootan ta naasemist.
Kollane kruus ootab nädalavahetust, purjeka pildiga kruus - hommikut; Määramäe oma erilist emotsiooni.
Tasse on köögikapis igasuguseid - erinevale tujule, igale tundevõnkele, on paaris ja paarituid.
Mõnikord jääb kohvi kruusi kauemaks, mõnikord ei märkagi, et juba on otsas.
Ka purud vahelduvad - margitruu suudan ma olla päris pikalt, aga samas ei keela endale uusi maitseid. Mmm, see ei käi paraku autode kohta.
Aga kohvijoomine on nii elementaarne ja elu osa, et sellest loobumine võiks vist olla sama raske katsumus kui suitsetamise maha jätmine (kuigi ma pole kunagi suitsetaja olnud).
Ent kui peaksin valima - kohvi või magus? Siis ... tuleks hüvasti jätta mõlemaga. Ekee. Lähiajal seda ei juhtu.
Elagu aegumatu kohviaparaat ja kruusid, kust kovhi juua.
Seega - neid tassi-pilte tuleb edaspidigi.
Armastusega,
Jo 💗
PS Muideks, ka Kunks joob hommikuti mõru kohvi
Kohv on asendamatu ka noil hommikul, kui on vaja väga (kohe väga) vara tõusta - kell 4 näitks. Et tudustaadiumis keha saaks kohe sellise energialaksu, et oh-oh-oh-hoo, ärge magage! (A ajatu ja aegumatu väljaütlemine).
Energilisele kohvile järgneb kohe lubadus, et järgmine uneaeg tuleb oma neli tundi varem. Muidugi ununeb see lubatu ja ma haigutan häälekalt (seltskonnas olles varjatult) ka siis, kui peaks juba lammaste lugemisega poole peal olema.
Mu kohvi tilgutab filterkohvimasin, mis pärineb eelmisest sajandist ja mis sai ostetud valuutapoest valuuta eest. Philips. Kvaliteet. Varsti masin kui rariteet. Sest kuigi ma aegajalt tšekin Jurat ja teisi edevaid kohvipille, on see jäänud kõik tšekkimiseks - milleks mulle uus kui vana teeb oma töö 100% kvaliteediga ära?
Mekk oleneb kohvisordist. Kui soovin kepsakamat, vahetan kohvimarki või suurendan purukogust. Kui soovin latet, siis kohvi nirisemise ajal vahustan piima ning valan kõik Määramäe savikruusi. Daam kruusil on suvine ja sulnis. Kohv aromaatne ja siidjas. Elu kui lill. Ka siis, kui õu on märg ja taevas on vajunud naabermaja katusele.
Kohvi ergutab mõtteid ja loob sildu jutuvestjate vahel. Või aitab täita pause. Kui teksti tipin, siis on ... Heh, kusjuures praegu polegi :)
Mu punane termoskruus läks ühega kaasa ja ma ootan ta naasemist.
Kollane kruus ootab nädalavahetust, purjeka pildiga kruus - hommikut; Määramäe oma erilist emotsiooni.
Tasse on köögikapis igasuguseid - erinevale tujule, igale tundevõnkele, on paaris ja paarituid.
Mõnikord jääb kohvi kruusi kauemaks, mõnikord ei märkagi, et juba on otsas.
Ka purud vahelduvad - margitruu suudan ma olla päris pikalt, aga samas ei keela endale uusi maitseid. Mmm, see ei käi paraku autode kohta.
Aga kohvijoomine on nii elementaarne ja elu osa, et sellest loobumine võiks vist olla sama raske katsumus kui suitsetamise maha jätmine (kuigi ma pole kunagi suitsetaja olnud).
Ent kui peaksin valima - kohvi või magus? Siis ... tuleks hüvasti jätta mõlemaga. Ekee. Lähiajal seda ei juhtu.
Elagu aegumatu kohviaparaat ja kruusid, kust kovhi juua.
Seega - neid tassi-pilte tuleb edaspidigi.
Armastusega,
Jo 💗
PS Muideks, ka Kunks joob hommikuti mõru kohvi
Kommentaarid
Postita kommentaar