Kunksu lood. Vastuskiri.

Kunks istus paadisillal ja kõigutas vee kohal jalgu. Sild oli päikesesoe ja suvi lõhnas suve moodi. Pehme tuul leelutas laineil ja siinpool silmapiiri võtsid kaks punast spinnakeri teineteiselt mõõtu.  Puhas rõõm, mis paneb seesmiselt naeratama ja tipneb muigega suul.
Avatud sülearvuti ja liblikaga teekruus paadisillal.
Kunksul oli jäänud veel üks liigutus - "send". Ta viivitas. Enne, kui purustada kellegi klaasmaailm, tahtis ta endaga rahu teha, anda kindlustunde, et näitab kirja saajale peegelpilti temast endast.

 .... Miks on nii, et soovid ja tahtmised ei ole sünkroonis saamisega?...

Hea E!
Tahadki ju rohkemat ja on hästi kui üldse midagi saad. Usu, et Sul juba oleks kõik see, millest unistad, kui teine sedasama soovib. Aga ei soovi ju...
Tahad, et Su kallis Sulle rohkem aeg pühendaks, aga ei - temaga koosolemiseks tuleb Sul enda kalender tema omaga sünkroonida. Broneerida, kombineerida. Elu justkui exceli ruudustikus.
Selmet õhtul teekruusi või pokaaliga vajuda kallima kõrvale diivanile, et lihtsalt olla; rõõmsas uinuvas rahulolus, et nii on õige, nii peabki olema. Turvalisus ümbritsemas nähtamatu oreoolina ja feissbuukis laikimise asemel silitad lihtsalt teise kätt.
Plaanimajandus suhtes, millega leppinud oled. Millal kohtume? Sa muutud alt üles vaatajaks ja igaveseks ootajaks. Et millal tilgub Sulle nokatäis või suurem sületäis koos olemise aega. Surud teadlikult alla tunded, et see on ju tegelikult väär. Tead, et Sa tahad ja vajad rohkem ja õhkad endast välja otsekui heleroosasid unistusi täis õhupalle, et ükskord on teistmoodi, et ta muutub ja et ta tegelikult tahab olla Sinuga aga lihtsalt ei saa.
Siis tullakse roosibuketi ja sulatava naeratusega ja kutsega hirmkallisse, vastavatud restorani ja Sa lülitud ümber - olen õnnelik. Ununevad need lugematud venivad õhtud, kui Su mõtteid dekoreerivad peamiselt küsimärgid ja valusad tuiked. Need hetked, kui tead, mis on tegelikult tegelikkus. 
Meeles on vaid need loetud õhtud, kui tullakse buketiga...
Korduste rütm järgmise visiidini. Muster, mida Sa ise muuta ei suuda ja päriselt ei taha - kardad jääda üksi. Kardad, et kaovad reisid, restoranid, lilled...
Ühel hetkel arvad teadvat, milles asi - tunnistad endale, et Sinu enda pärast ta ei soovigi Sinuga alaliselt olla. Et Sinus ongi viga.
Ostad sprodiklubi paketi ja rabeled; pead dieeti; külastad kosmeetikut; uuendad garderoobi - kõik selleks, et talle meeldida.
Aga Sa ise? Sa kaotad end koos sooviga talle meeldida. Ühel päeval, oma uues olemises märkad, et ei, Sinu juurde toov tee on ikka samamoodi rohus...
Ja Sa tõukad need read siin samuti kõrvale, sest Sa ei taha lugeda iseenda kohta, Sulle meeldib Su lilleline unistus, et ükskord, kunagi ükskord...

Sa lubad endale, et rohkem Sa endale alt üles vaadet ei luba. See lubadus kehtib täpselt selle hetkeni, kui toksid talle sõnumi - "Kuidas sul läheb?"  
Magus igatsus maalib mõtetele möödunud õnne vaikselt tuhmuva tausta ja allandmine on kergem kui uue raja valimine. Su enda suletud ring, midamööda kõnnid. 

Kuni usud, et oled tema maailma keskpunkt, ei muutu miski. Kui avastad, et oled tegelikult täpp tema elu topograafilisel kaardil, võibolla siis ärkad. Läbi valu ja õnnetuks olemise tunde saad ennast tundma. Ära taha rohkem. Ära valeta endale. Sellest saab alguse Sinu puhastusprotsess. 
Las järgmine kimp jääb suletud ukse taha. Las telefoninumber haihtub. 

Ära vaata üles ega alla - vaata otse.

Armastusega, 
Kunks 💖