Saarelt tagasi. Reigine ja tünnine.
Sedapuhku siis mandril tagasi, saar selja taha jäävas hääbuvas tiksumises. Tirpi ei jõudnudki ja ausalt öeldes ei tekkinud seda hingelist vajadust ka, et see rännak ette võtta. Järgmine kord, siis küll. Olenemata, mis hing arvab.
Ometi täitus selle käiguga paradiisisaarele üks auk pildis - Ungru kivi. Lõpuks sai see kurikuulus kivi leitud ja nähtud. Täiesti teisel katsel kusjuures: esimene kord, aastaid tagasi, olime õigel teel, aga tee oli sopp ja pori ning linnapreilidel polnud vastavaid jalatseid, et sellest läbi jalutada. Seekord valisime jällegi alustuseks vale teeotsa ja ma juba andsin alla, et tuleb kunagi kolmaski kord otsima tulla. Õnneks selgus, et Paradiisis on korralik sildindus olemas, lihtsalt edasi tuli sõita. Poolekilomeetrine teelõik tuli läbida jalgsi. Ilm oli tuuline ja mets õõtsus. Pori asemel oli seekord vaja üle langenud puude turnida. Aga see pole meie jaoks probleem. Ning milline mets see oli! Nurmenukud põlvekõrgused ja piibelehed mahalased ning lõhn hõljus metsa all. Uim ja lõim. Olgu, üks kole kägin-krigin oli ka, mis peale ma selja keerasin ja olin nõus jooksma - põder? Ruhnu mõmm? murdja ilves? pahane metsavana?
Aga P ütles, et need on ikka puud, mis teineteise vastu hõõruvad (puude romantika?). Eh, ma ikka tahaks mõleda, et ju seal mõni kuri silm meid luuras ja jälgis, kui kaugele me oleme valmis liikuma. Liikusime - kivini. Kivi on suur nagu vaese popsi maja. Mul oli millegipärast ettekujutus, et see ikka sihuke rinnuni värk on, aga ei, üle rinna oma kaks korda. Redel oli küljes, et ronitagu ja uuritagu, kas on tulelaterna augud sees. Ma ei roninud - redel oli päris pehkinud (kes neid hooldab? RMK?), ent ma usun, et need augud seal kivi seljas olid ja on. Samas mõtlesin - mismoodi see kivituli merele paistis, kui sihuke paks mets ümber? Ok, mets oli toona hõre ja lühike. Teisalt - kui vägev kasvamine on metsal - napp sajand ja õhukesest võsast saab korralikult toekas mets.
Üldse, mulle tundub, et see Kõrgessaare kant hakkab samamoodi hinge pugema nagu Kassarigi - kuidagi rahu ja hoitud olemine, mis ei tähenda nagu mujale sel saarel ei tasukski minna. Ikka tuleb minna ja leida ja otsida ka.
Näiteks geoaardeid. Meie, kümneaastase kogemusega algajad aardeotsija, leidsime seekord täiesti iseseisvalt ühe aarde (väga morbiidne peidukas oli). Ja täitsa tore tunne on see leidmise tunne :)
Reigi kirik. Lugu armastusest, mis lõppes hukkamisega. Kurb. Ihanäljas ja kirglik patt vastandatud igava ja üksluise eluga, kus iga väiksemgi kõrvalekalle kuulutatakse ketserluseks ja halvimal juhul ootab tuleriit või giljotiin. Kumma viisi elada valiksin mina?
Kus jäi seekord samuti käimata, oli Lussuliiva rand. See ju nüüd kuulus kant ja tahaks järgmine kord kindlasti väisata. Ja hüüda, et ... ok. Ei hüüa.
Seekord oli plaanis pidu ja tünn. Just! Avasime ühiskümbluse hooaja täiesti uues ja ägedas tünnis. Mõnulesime nagu rõõmus supp poole ööni aeglaselt jahtuvas vees, varbad ja sõrmed krimpsus.
Rõõmsalt ja rahulikult laskus öö üle Kassarimaa, ent linnukoor, eriti kägu, alustas nii vara oma kukkumist, et lõpeks ei saanudki aru, kas said sõbatäie und või siis oli see lihtsalt luul...
Nagu ikka - lahkuda pole kunagi kerge, kui sinust tükk maha jääb. Saab ju jälle tulla. Ükspäev. Kakspäev. Meri mängis värvidega kaleidoskoopi. Endine algas kohe kui rattad Rohuküla puudutasid.
Armastusega,
Jo 💖
Ometi täitus selle käiguga paradiisisaarele üks auk pildis - Ungru kivi. Lõpuks sai see kurikuulus kivi leitud ja nähtud. Täiesti teisel katsel kusjuures: esimene kord, aastaid tagasi, olime õigel teel, aga tee oli sopp ja pori ning linnapreilidel polnud vastavaid jalatseid, et sellest läbi jalutada. Seekord valisime jällegi alustuseks vale teeotsa ja ma juba andsin alla, et tuleb kunagi kolmaski kord otsima tulla. Õnneks selgus, et Paradiisis on korralik sildindus olemas, lihtsalt edasi tuli sõita. Poolekilomeetrine teelõik tuli läbida jalgsi. Ilm oli tuuline ja mets õõtsus. Pori asemel oli seekord vaja üle langenud puude turnida. Aga see pole meie jaoks probleem. Ning milline mets see oli! Nurmenukud põlvekõrgused ja piibelehed mahalased ning lõhn hõljus metsa all. Uim ja lõim. Olgu, üks kole kägin-krigin oli ka, mis peale ma selja keerasin ja olin nõus jooksma - põder? Ruhnu mõmm? murdja ilves? pahane metsavana?
Aga P ütles, et need on ikka puud, mis teineteise vastu hõõruvad (puude romantika?). Eh, ma ikka tahaks mõleda, et ju seal mõni kuri silm meid luuras ja jälgis, kui kaugele me oleme valmis liikuma. Liikusime - kivini. Kivi on suur nagu vaese popsi maja. Mul oli millegipärast ettekujutus, et see ikka sihuke rinnuni värk on, aga ei, üle rinna oma kaks korda. Redel oli küljes, et ronitagu ja uuritagu, kas on tulelaterna augud sees. Ma ei roninud - redel oli päris pehkinud (kes neid hooldab? RMK?), ent ma usun, et need augud seal kivi seljas olid ja on. Samas mõtlesin - mismoodi see kivituli merele paistis, kui sihuke paks mets ümber? Ok, mets oli toona hõre ja lühike. Teisalt - kui vägev kasvamine on metsal - napp sajand ja õhukesest võsast saab korralikult toekas mets.
Üldse, mulle tundub, et see Kõrgessaare kant hakkab samamoodi hinge pugema nagu Kassarigi - kuidagi rahu ja hoitud olemine, mis ei tähenda nagu mujale sel saarel ei tasukski minna. Ikka tuleb minna ja leida ja otsida ka.
Näiteks geoaardeid. Meie, kümneaastase kogemusega algajad aardeotsija, leidsime seekord täiesti iseseisvalt ühe aarde (väga morbiidne peidukas oli). Ja täitsa tore tunne on see leidmise tunne :)
Reigi kirik. Lugu armastusest, mis lõppes hukkamisega. Kurb. Ihanäljas ja kirglik patt vastandatud igava ja üksluise eluga, kus iga väiksemgi kõrvalekalle kuulutatakse ketserluseks ja halvimal juhul ootab tuleriit või giljotiin. Kumma viisi elada valiksin mina?
Kus jäi seekord samuti käimata, oli Lussuliiva rand. See ju nüüd kuulus kant ja tahaks järgmine kord kindlasti väisata. Ja hüüda, et ... ok. Ei hüüa.
Seekord oli plaanis pidu ja tünn. Just! Avasime ühiskümbluse hooaja täiesti uues ja ägedas tünnis. Mõnulesime nagu rõõmus supp poole ööni aeglaselt jahtuvas vees, varbad ja sõrmed krimpsus.
Rõõmsalt ja rahulikult laskus öö üle Kassarimaa, ent linnukoor, eriti kägu, alustas nii vara oma kukkumist, et lõpeks ei saanudki aru, kas said sõbatäie und või siis oli see lihtsalt luul...
Nagu ikka - lahkuda pole kunagi kerge, kui sinust tükk maha jääb. Saab ju jälle tulla. Ükspäev. Kakspäev. Meri mängis värvidega kaleidoskoopi. Endine algas kohe kui rattad Rohuküla puudutasid.
Armastusega,
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar