Keegi, kelle süda taob

Punun oma juuksed lühikesse patsi, sikutan spordisärgi eest sirgemaks, haaran võtmed ja sulen vaikselt välisukse. Kell on ... vara? 5. Öö on just päevatõusule hääletult alla andnud. Võdistan õlgu. Jahe on. Jahe nagu septembrikuu hommik. Puudutan oma spordikella ja panen ajanäidu jooksma. Kell mõõdab mu kvaliteetaega iseendaga. Annab teada, kui kiire olin, kui pika maa läbisin, kuidas süda lööb. Süda taob. 

Peletan halbu tundeid endast eemale, aga need on visad mind endale hoidma. Surun, otsekui läbi hammaste - ära tee teistele seda mida ise ei taha; las nad olla, tean ju nagunii, mis edasi saama hakkab. Vahel ma kardan oma võimet, seda läbinägemise ja allhoovuste märkamist. Seda taju, mis ütleb, et täna ära mine või ära tee... Või pildimosaiik sellest, mis tuleb. 

Ülekohut teiste suhtes ei tolereeri, saati siis iseenda suhtes. Ei, märtrit minust ei saa. Aga mu õiglustunde kaal reageerib ebaaususele närvilise üles-alla kiikumisega.

Metsateel alustan tasast sörki. Kraavikaldal kasvava kõrge rohu sees krabistab keegi. Jooksen mööda ja heidan pilgu selja taha. Rajal istub jänes ja vaatab mulle järele. Puhun kopsud tühjaks ja jooksen edasi. Tunnetan oma keha liikumist. Ma rappun. Raputan end läbi. Üritan halva alla ja endast hoopis eemale suruda ning lasen valguse endale ligi. Mantra: olen valgus, olen hea, olen tugev. Headus võidab. Alati. Isegi kui see esmapilgul nii ei tundu. Mõtlen, et nii vähe on veel vaja vastu pidada - pingete pillikeeled on teravaks timmitud ja nende närviline tremolo kõlab nagu sääsepinin. Vereimejad. Muigan. Ja löön hommikuse sääse käsivarrel põrmuks. 

Südasuvine mets on häälte mõttes igav - ei ole seda lustlikku kevadist linnulaulu, vaja on pesakond lendama õpetada. Elama õpetada. 

Higi nõrgub mööda laupa. Dressipluus on ilmselgelt liigne, aga sääskede pärast seljast ära ei võta. Mõnisada meetrit veel ja siis on rannatee. Võtan rahulikumalt ja tõmban tempo alla. Süda taob. 

Olen õppetunni kätte saanud. Õpitud ja läbitud. Arvestatud. Punkt Nüüd jääb üle vaid oodata hetke, mil saab selle ukse selja taga kinni panna.  Rõõmuga. Pauguga. Ehmatan ühe linnu põõsast lendu. Ületan tee. Tõstan käe tervitusviipeks teisele hommikuinimesele. 

Ja siis on rand. Ööniiske ja vetruv rannaliiv. Võtan tossud jalast ja lähen vette. Jahe vesi annab impulsi ja erutus voogab lainena mööda mind, alt üles. Liigutan varbaid. Ülejäänud tee kahlan madalas rannavees.

Otsustan oma jõu endale hoida ja mitte raisata mõttetuste peale. Hoian meele erksa kuid külma. Sama külma kui merevee. Süda taob.

Enne silda tulen veest välja ja jätan jäljerea selja taha. 

Linn on ärkamas. Kuulen lähedal asuva tänava liiklusmüra. Küll veel üksiti, aga varsti on see üks pidev mürin. Vee ääres on õhk puhas. Hingan niisket soolamõrkjat õhku sisse ja surun selle siis endast välja. 

Istun toolile. Enne, kui jalad uuesti tossudesse kängitsen, sulen silmad ja lasen kõik mõtted endast lahti. Sealt see siis silme ette tulebki. Nii äratuntav, nii lihtne ja loogiline, et ... hämmastunult avan silmad. Peaaegu ilmsi nähtud tarokaart, mis tõotas just seda sihti, millega pikka aega mõttetes olen mänginud. Tuleb vaid hoida teadlikult headus enda ligi, sest need, kes liiga on teinud, nede süda ja suu on must. Mu Valge jõud seisab madalamast teadvusest üle. Nii lihtne, et sellele pole vaja isegi mõelda, vaja on lihtsalt sellest ajast otse läbi kulgeda. Valgena. Vale vajub kokku just siis, kui väljun.

Panen tossud jalga ja viimasel kilomeetril keskendun hingamisele. Kohal olemisele. Oma väe tugevuse kompamisele. Kas see liiga tugev pole mu jaoks, mõtlen, ning siis kukub käbi mulle vastu selga. Kas Sa ikka julged veel endas kahelda? 

Hommikune päike kullerdab majade akendes.

Võtan võtme ja avan ukse. 

Mõni minut hiljem noolib vesi mu keha. Soe ja külm vaheldumisi. Süda taob. 

Kohe peidan ennast sellesse, keda teatakse. Silmad muudavad peeglis värvi. Tillukesed hõbetäpid iirises kaovad. Silmad kinni, lahti. Siis olen see, keda teatakse. Muie vasakus suunurgas. 

Teen paar õlaringi, haaran käekoti ja väljun maagiast.

Ülejäänud mind te teate. 

Aga - ei tunne.

❤️ Jo