Suvesüda

Sellel hetkel, kui oled külluslik, küpsenud ja täis elu ennast, saad korraga teadlikuks, et kõik ei olegi lõputa. On umbteed. On tupikud. Eksiteed. 

On valesti astutud sammud, mis jalad valutama panevad.

On õiged valikud, mis suisa sörkima sunnivad.

Suve südames olla teadlik, et eesmärk ongi tarkusi koguda, et ahmida endasse uut ja vahetada pooli, on vabastav. Nagu mahlased rohelised lained, mis jõuliselt muulikive ületavad. Nii vaba nagu kajakas, kes tormituules õhus paigal püsib. See on see tuul, mis nüüd kannab ja hoiab. Kuhu suunda oma sihi sean?

Puri üles ja las minna!

Pakitsus on möödanik.

Kõhklus on kaduvik.

Ei saa jääda jalgupidi adrusse, mis kõndi takistab.

Vastutuul puhub läbi. Puhub puhtaks ja klaariks. 

Enne kui laineid loendama hakkan, lasen juuksed valla. Tuule rõõmuks.

Tuli mu sees põleb eredalt ja janus.

Otsekui lõõskavoranž päikese triip, mis mäslevasse merre vajub. Loojangu magusvalus lõpp. Neelatan. 

Minu tuli. Meri noolib pahkluid. 

Jahtuva õhtu embus sunnib rahunema.

Vajutab pehmelt ärevuse madalaks ja küsib, kas nii on hea?

On küll ja toetan selja vastu krobelist männitüve, pilk lainete ladvus.

Meri toob sõnu ja laseb mul endal laused kokku panna.

Elusuve süda. 

Ühtlane pulss lööb igavikku.

Mu õrnus sajab koos vihmaga maha ja maa loob neist tillukesed punaste õitega lilled.

Veel hoolin ja õiesüdamed sirutuvad mu poole. Kes siis veel kui mitte mina?

Süda on tulvil jagamisrõõmu ja armastus nõretab sõrmede vahelt, kui käe ette sirutan.

Lasen end mõtteist vabaks ja kaon kajakana kõrgele loojangu kohale.

Süda tuline.

💖 Jo