Tolmukord

Hommikupäike osutab klaasaluale, mille pind on õhukese tolmukorra all. Ka teler on tolmune ja teleriarlus. Mu elu on tolmu täis. See hõljub tuppa läbi avatud terrassiukse ja otsib siis endale maandumiskoha. Iga liigutus erutab korra kübemete rauget olekut - õhku tõuseb väike nähtamatu pilv ja langeb siis uuesti. Ma ei liiguta parem. Või hiilin salaja. Hiilin salaja välja oma elust, et tolm ei muutuks osaks minust. Et see ei langeks mu õlule ja juustesse ning et ma ei peaks seda sisse hingama. Siis tolmustun.

Sirutan varbad kastemärjale õuemurule ja rüüpan hommikukohvi. Selle päeva esimene. Ämblik toimetab katuse all ja talle teeb tolm rõõmu. Ehk. Või?

Tegelikult on see ettevalmistamine. Paus, enne kui tõusen ja oma elamise, oma elu läikima löön. Veel lasen tolmul võimutseda. Ta ei aima, et kaos on juba välja mõõdetud. 

Kaugemal kiljuvad kajakad ja kaks isehakanut karikakart raputavad õrnas tuules oma valgeid päid.

Mul on aega, mu enda võetut. 

Hommik tõttab juba teravamate sammudega päeva suunas. Veel lasen sel tolmul oma tantsus langeda.

Las laotub.

Ja siis, kui kukk on kolm korda kirenud, tuleb reaalsus tolmuimeja näol. Kummi kinnastatud käed ja tolmulapp; keemia ja prügikotid. 

Raputatud ja ärkvel. Läikiv ja lõhnatu. 

Ja taevas on kõrge ja helesinine - pilk, mis alt üles vaatab.

💚Jo