***

 Hommikul on kõik ilus: päeva puhas pale, mis lõhnab nagu tuules ja päikeses kuivanud voodilina. See on nii hele, et peale vaadates kissitad silmi. Tead, et tahad seda katta kõige ilusamate värvide ja loomulike joontega. Sellest tuleb selle päeva meistriteos. Ja hakkadki pihta. Lood mõtetes piirid ja segad värve ja ümised viit. Päeva kulgedes valmib ka teos. Lõunaks oled juba pisut väsinud, sest tegusaid värvitõmbeid, sekks sõnu, on vähemalt pool palakat täis. Pärastlõunal juhtub, et värvid üle piirjoonte. Ja siis, ootamatult saabub kellegi teise käekiri, mis tilgutab su loomingule paar tumedat piiska. Sa peatud. Vaatad, hämmeldus pilgus, neid võõraid kujundeid ja oled sõnatu. Tegelikult tajud, kuidas tõuseb tunne: viha, vastuhakk. Pinnale tungleb küsimus: milleks? Keegi on arvanud heaks, et see mis sa teed, pole ikka see või pole see, mida tema arvab õige olevat. Pole õige sinu jaoks. Vaatad neid plätakaid oma ees, tunnetad viha taset ja haarad uuesti pintsli. Sinu päev, mitte kellegi teise! Joonistad kärmelt ja rohmakalt neile  ümber kollased kiired, lisad rohelist ja valget ja natuke roosat - neist saavad lilled rohulahmaka ääres. Sellised, mida käsi noppima ei tõuse ja millele pilk püsima ei jää - muu on märksa haarvam. 

Siis, enne südaööd, saab teos valmis. Seisad, õlad pisut kühmus ja pilk tuhm. Selleks korraks siis päev tehtud. Mandala, millest saab minevik. Sa enam ei hoomagi mõtet, mida hommikul suureks hakkasid kasvatama. Pesed pintslid ja kuivatad käed.

Kuskil vulisevad allikaveed ja linnulaul peibutab uurima. Sa lihtsalt lähed läbi heinamaa, mis lokkab sul puusani ja vead oma lahtised peo läbi rakse suvise õhu. Unenäos on igavene päev.

Ja uue loomehetkeni on jäänud 7 tundi.

Jo