Tumm ja pime. Enne.

 Valgus vannub alla. Pimedus rullub hääletult üle vee ja voolab üle laiu. Keegi ei näe. Keegi ei märka. Vaikus laskub puudeladvule ja valgub siis maapinnale. Tumm ja pime-tihe novembriöö. Esimene järgnevate reas. Plussmärkidega mõtted on haprad ja habisevad kui küünlaleegid, mis ei suuda rohkem valgustada kui oma enda kuldne sõõr. 

Kui ei teaks, siis ... ei oskaks näha kuju, kes istub paigalseisvas kiiktoolis.  Ei ühtki häält. Aeg on peatunud. Püsib iseendas. Otsekui kartes edasi liikuda. Või ei tea ta suunda? Vististi ongi nii...

Seisak, mis kammitseb kõike. Piisake valgust ja vaikne tuba. Kas selline ongi lõpp? 

Siiski... klõps, klõps.... klõps. Ja jälle. 

Kunksu sõrm lööb vastu kiiktooli käetuge ebaühtlast rütmi. Iga löök jõulisem kui eelmine. Siis lükkab ta tooli kiikuma ja kaminasuu on ehmunult avali: kas tõesti ta julgeb?

Jah! Julgeb! Ta tõuseb ja raputab endalt nõiarüü. Seab juuksed hooletusse patsi ja lööb kannaga vastu põrandat. Sahtel avaneb ja valge leht lendelb liblikana välja, otse kunksu sõrmede vahele. Kunks käkerdab paberi ja suunab selle kõõnlaleegi kohale. Kerge puude ja siis julge amps - paber lahvatab põlema. Naine liigub paberit kui tõrvikut kandes kamina juurde, kummardab ja asetab põleva paberi okstele ja halgudele, mis ona vlamis pandud ei tea millal. Mullu, vist. Või oli see üleeile?

Kamin puikleb esiti vastu, aga ta teab, et võlu võidab. Ta lubab leegialgetel oksi silitada ja siis asuvad need näljaselt järama, ise ühe kasvades ja tugevnedes. Ning siis on hääl - põlemise ragin ja pragin. 

Kunks naerab. Silmad kissis ja põsed õhevil. Naer helendab tuba ja hääl kostub toast välja. 

Sellest sünnib tuul. Tuul pöörleb ümber väikese maja ja teeb siis suuremaid ringe - ümber õue ja ümber laiu.

Pimeduse sätendavad silmad on suured. Vaikus on taandunud. Tuul sikutab puude latvu ja need rebivad Pimeduse mantlist ribasid. See pole see koht, mõtleb too. Tõuseb ja lahkub. Pimedast saab hall. Öösilmad pilguvad. 

***

Hommikul, kui udu on hõre ja kadakatutid piiskpärleid täis, jalutab Kunks mööda rannaäärt. Kaugemal, metsatukas on raagus puud, mille okstel ripuvad mustad räbala. Ah, küll tuul needki lahti harutab, mõtleb naine ja liigub edasi. Otsekui päike oma kollases jopes.

***

Enne novembrit.

Armastusega, Jo