Märgata ja ärgata

 Ma olen kirjutaja. Tõdemus ja ebalus ühe korraga. Tore on hommikusse ärgata ja alustada kirjaploki avamisega. Ja tunda, kuidas sõnad tuhisevad, seavad end järjekorda ja veel unest tuimad sõrmed püüavad kõike kiirelt talletada. Juhtub, et tähed vahetuvad ja tekib üleliigne koma - mis sest! Kui see laviin tahab tulla, siis ta tuleb.

Aknatagune hekk kõigub tuules ja naudib lumevabadust - ei enam koorma lumemüts ühtegi oksa ja talv läbi vastu maad surutud oksad sirutuvad üles, päikese poole. Lehvitavad vabadust. Loodus leiab igas päevas uusi toone ja helisid - tärkamine pulseerib ja pulbitseb.

Iseendast tahaks lendu tõusta, jätta kõik kilod ja taak kus seda ja teist ning tõugata end kõigest, mis lämmatab, lahti. Vabalangemine. Ja ei maksa heituda, kui kõik ei lähe nii kui peaks. Ei peagi.  Iseendana olemine ja märkamine, et neid, kes julgevad, on palju rohkem kui arvanud oleme. See teadmine väestab ja tungib läbi naha verre ja veri veab laiali. Rõõm endast kaalub üle kõik mured. Siis näed rohkem, tajud sügavamalt ja elu kirgastub. Joonel käijaid tuleb austada - nende valik ja nende ärakmiseni läheb veel aega. 

Kollane liblikas tantsib tuules ja olgugi, et võibolla homme ma teda ei näe, olen tajunud ta joovastust ja julgust.

Kaunis aeg, mis märkamatult vuliseb sinust puhastajana läbi. Kui sisu särab, lööb kestki läikima.

***

Jo