siis...

 Siis, kui maailm ümber pööras, tilkus räästas päikese käes kevadet.

Aga tunnet ei olnud. Seda lustlikku ja pulbitsevat rõõmu ja ... 

Ootus taandus.

Korraga oli käest võetud raamat, mis alles pooleli ja asendatud teisega, mille keelt ma ei mõista. Ei mõista tähti ja nood sõnad ei räägi minuga. Ei nad tahagi. Tummalt ja tuimalt on see kaanetu lugu mu süles. 

Sajab musta vihma. Tihe sadu vaheldub peene seenevihmaga ja siis padutab jälle. Ei taha kuidagi lõppeda. Päikesest jäänud vaid vari, mis mälestustes külmunud sõrmi soojendab. 

Ja kui õnnelik ma olen, kui panen hilisel tunnil pea oma padjale, loen sosinal tänu, paludes sõnades õnnistust. Kõigile. 

Öö on vaikne palve.   

***

Jo