teine päev

 Päike sillerdab vanade puumajade akendes ja uute majade uhketes fassaadides. Soe nõuab oma ja mantlivööd vajuvad valla. Kevad. Lõhnab lumesulamise järgi ja peagi puhkevate niiskete pungade järgi. 

See, et hetke on ilus ja lembelik, vajab teadlikku tähendust: just praegu, just nüüd, olen selles voos kohal. Peatun, teadvustan ja lasen end edasi kulgema.

On liiga palju häid kaaslasi, et neile selg pöörata. Ent selg ees liikumine on ohtlik. Need, kes on, need jäävad. Koos, hõlmad valla, küll eri paigus, liigume jõudsalt homsele vastu. 

Kuldkollased nartsissid vaasis on kui päiksepiisad. Täna. Aasta pärast ja edasi ka. Ring, mis ei katke.

Mõned mõtted, mis sõnadeks sünnivad, lenduvad liblikatena oma rõõmu kuulutama.

Ja siis need teised, mille välja ütlemiseks peab hoolega sõnu valima. Et haiget ei teeks ja ise haiget ei saaks.

Kaalukausid kõiguvad tuules. Oh, kuidas tahaks mõelda, et see on vaid kiik. Ent kiik viib su hetkeks pilvepiirile ja langeb siis tagasi. Uuesti üles, uuesti tagasi. Ei kunagi edasi.

Naksan kuivanud oksa ja vean märjale liivale jutte ja sõõre, vältides teadlikult sõnu.

See õhetav, apelsinikarva silmapiir on julgustav. Tapsutan tossud liivast puhtaks ja jätan kiige kõikuma. Kompassil on suund "edasi".

***

Jo