Aprilline

 Lumesadu. Aprill on heitlik nagu tujud. Hea aeg tagasi vajasin ma aprillis restarti. Õigemini oli vaja sellel, mis mis minus pulbitses ja igatpidi logises, maha rahuneda ja paika loksuda. Kas ma sain? Võtsin toona siis nädalase puhkuse, et endaga üksi olla.  Ei, ma ei reisinud soojale maale, läksin hoopis... Hiiumaale. Sain sõbra sealse elamise enda päralt, samuti tühja ranna. 

Oi, pole imelisemaid, pastelsemaid ja kargemaid loojanguid kui nood toonased...  Rebane, kellega õhtuti randa jagasime ja see ääretu-otsatu üksindus, mis merepiiri laisas loksumises end hääletuks vormis.  Rebane nagu oranž punkt hallil joonel, mõtlen. Minu ülesanne seda liigutada kas paremale või vasakule. Mu loominugline mõõn ja vajadus olla selles hõbehallis, magus-valusas üksiolemises. Hommikud, mis viisid uudistama ümbrust: võsaalune lokkas märtsikellukestest ja tühi maantee oli tuterdavaid konnapeige täis; esimene kirju liblikas ja tumm majaka mürakas. Ma olin kohal ja ma tahtsin ära. 

Kas ka nüüd? Aprillirahutus? Jaa. Taas. Et olla parem mina. Olla jõudsam ja värvilisem. See mina, keda ma endas armastan ja varjan ja vajan. Lubada ajamõõtel kaduda, pugeda paksu kampsunisse ja lasta soolasel meretuulel juustes sasida. Toda rebast ei tule enam. See eest on teised oranžid punktid. Leegid kaminasuus särinal lugemas mu kirjutatud lood esmalt sädemeiks, siis tuhaks. Ja ma luban sellel sündida. Nad ju ei tea, kui palju on alles veel ja kui palju tulemas.

Selles ajas seal, aprillis, sündis üks elektrisinine silmapaar. Mu armastus, kirg ja igatsus. 

Nüüd tõmbab see mind jälle sinna, saarele. Aprillikuine rahutus. Mis muud.

***

Jo, armastusega 💖