Õhtuvalguses

 Päev on minekul. Üritan raputada endast eemale töömõtted ja nautida ümbritsevat vaikust. Kuni ma köhtan. Ja veel. Visalt taandub see viirus. Sellest võib väsida. Köhida ja väsida. Energia on tühi ja vedeleb nagu konksus kätekreemituub, millest on välja pigistatud viimane kreemitörts. Uni hellab ja täidab akupanga. Hommik ootab vitamiinitotsikute ja -karpide reaga riiulil. Elukestev tarbimine. Elukestev õpe. Ent veel on väsinud päevavalgus ja uneni sutsuke aega. 

Ma kirjutan ja kustutan. Salvestan. Muudkui salvestan. Lõike. Lauseid. Neid kaleidoskoobi kilde, mis keerates annavad uue mustri, uue vaate. Kuidas killud kokku saada? Leida seos ja sillad. Hüpeldes kivilt kivile. Keks läbi elu. Keks, milles tagasi pööramine pole võimalik.

Ebaharilikud mõtted segunevad argistega ja erkkollasest saab matt kahvatukollane. Justkui vesipilt, mida tuleb märja sõromeotsaga hõõruda. Hõõrud tugevamini kui vaja, tekib auk. Puutetundlikud on need mõtted. Parem mitte puutuda, mitte mõelda. 

Sasin juukseid ja haigutan. Arvuti klõpsab kinni ja öölamp alustab tööd. Mahe ja mesine, kutsuv ja kudrutav.

Õhtud selleks loodudki.

***