Tervenen

 Milline mõnus värske õhk! Milline mõnus vaba hingamine! Milline peaaegu terve olemise hunnitu tunne! Sellised tunded valdasid mind pärast kolme päeva toas viibimist, kui läksin õue pürgi viima. Nurgeline tuul hüpitas põõsaheki väljakasvanud oksi ja ere päike ei halastanud - tuli silmi kissitada. Sõõm õueõhku mõjus kui külm dušš. Virgastav viis minutit.

Alles on harv ent terav köha. Palavik on läinud ja loodetavasti ei naase. Lisandunud on passiivne nohu. Kui nuuskan, läheb kõrv lukku ja vot see teeb ai!

Lürbin aga sidrunivett ja närin C-vitamiini. See muide, on mu lemmik. Ma manustan seda rohkem kui ette nähtud, olen seda alati teinud, aga see on see, mille mõju ma päriselt tunnen. Kui on vaja põdeda, siis põen, aga kohe kui tajun, et nüüd võib, annan C-vitamiinile stardituld.  

Tegelikult oli selline päevaplaan, et minna maailma kõige ilusamasse raamatupoodi ja lubada endale kvaliteetaeg iseendaga, raamatutega ja kohvikuga. Sellele plaanile tõmbas haigestumine suure punase kriipsu peale. Lükkub edasi. Ükskord teen ma seda nagunii! Seni lepin oma koduse raamaturiiuli ja kohvimasina kohviga. Kaon koos Martin Clunesiga Puerto Ricosse ja unustan aknataguse heitliku kevadilma. Salsarütmid tuletavad aastatetagused tantstunnid meelde ja see on tants, mis ei unune. Kuigi pean tunnistama, et sensuaalne bachata on see, mis hinge tuikama paneb. 

***