August!

 August! August! Appi! Juba! Aeg, mis ennist venis kui mesi lusikal, silkab nüüd paarishüpetega sügise poole. Selline tempo, et vat ei jõua järele. Ja siis meenub Fred Jüssi ja ma küsin endalt - kas peabki jõudma? 

Tõttamine tuleb sellest, et ise pole planeerinud õigesti ja sellest ka, et on teatud reeglid, millest sesinases ühiskonna vormis tuleb kinni pidada. Me ise oleme loonud need normid, reeglid ja seame tähtaegu. Hm.

Mulle hirmsasti meeldib üks mõte, ei mäleta kust loetud lause - ära planeeri aega, planeeri tegevusi. Ok, perearsti juurde peab aja planeerima, aga mida ma täpselt oma päevaga või päevas teen, selle saan ise ritta seada. Enamjaolt. Vana hea tegevuste list, eks ole? Nii ma sirgeldan sodipaberitele tegevusi ja kriipsutan hiljem läbi, kui tehtud saan. Õhtul vaatan üle ja patsutan semulikult õlale - kärab küll!

Muidugi ärritab, kui teed oma tegevusi ja siis kellegi teise tegevus sõidab sinu tegevusse sisse. Ärritab see, et pead jätma pooleli ja hakkama tegema tegevust, mida planeerinud polnud. Ja siis meenub Ita Everi ütlus, et "ära vihasta, parem imesta". Nii et kulm vastu juustepiiri ja "ohoo!" Seega imestan ja tegutsen. Ja tegevuste nimekiri muudkui pikeneb ja pikeneb. 

Aga on ju tore mõelda, et planeerid hoopis tegevusi, mitte aega? 

Ja augusti kiire teeb põmaki! stopi ja andante-andante laseb näha ümbritsevat: et aiad küpsevad ja meri meelitab pehme embusega. Imestad, kui satud meediat lugema, lased lehel kiige kõrvale kukkuda; loed läbi saabunud e-posti, rüüpad sidrunivett ja ... planeerid tegevusi. 

Sulnis aeg, ütlen.

Jo




Kommentaarid

Populaarsed postitused