Hommikune

 Ma mõtlen, et jätan meelde, kuidas suvehommikud hääbuvad. Kuidas vara ei saa enam terrassil istuda ilma hilbuta ja terrassiesine on jahedat kastemärga täis. Ja samamoodi meenutan kevadel suveootust: millal ometi on nii soe, et saab hilbuta istuda ja nautida.

Ükski aastaaeg ei tule järsku, ikka tasahilju, tühisena näivate sammude astumistena. Ja ometi on sellest aimu juba varem. Lõhnas. Värvides. Tuulepuutest kiikuvates ämblikuvõrkudes. Vääramatu hääbumine. 

Võdistan õlgu. Mitte jahedast hommikutunnist, vaid mõttest, et maailmast saab must-valge. Ja reaalsus jõuab paratamatult kohale. Kui kurjale vastu hakata, siis ta nõrgeneb. 

Iseendale kasvatad tugeva kilbi: purkidesse marineeritud, moositud suvi ja valgust pikendab küünlaleek. Villased sokid on tuulutatud ja vatitekk päikese käes kümmelnud.

Veel on hommikud heledad, kuid kuniks?

Ongi vist selline märkamise aeg, kus märgata on liigagi palju.

Varjud murul pikemad kui eile.

Nii lihtsalt on.

***

Jo