Kild. Valge põrandaga tuba.

 Sa vaatad mu tuba nagu kunagi mu põue. Ripsmeist varjatud vidus pilk. Ma ise lasin sul tuppa tulla nagu toona põue. Punastavate pihlamarjade aegu katsin ma rinna. Sinust sai minevik. Aga tuba on ilus; minulik; siit-sealt värve, ent põrand on valge. Ütled, et nagu lumi. Ma muigan endale sisse: huuled punased kui veri. Ja ma toon lauale raamatu, mille järele tulid. Minevik kohtub olevikuga. Kaks kruusi lõhnavat nõmmeliivateed. 

Kas kirjutan? Noogutad.

Avan raamatu, pööran lehte ja mõtlen, et see kui laps, tuleb lubada minna tundmatule teele; näitama neid mõtteid ja hetki, mis siiani enda omaks pean. Nood ajad. Mõtlen, kirjapulk käes. Õhtupäikesel on sügisoranž toon, mis halli põrandavaiba rõõmsaks teeb. Su veidi julgem vaade ja ma ei tea, kas olla aus või...

Tee magus aroom ja närbuv roosikimp vaasis. Mu sõnad on kuhugi kadunud. Nüüd piidlen mina. Aja märke sinus. Siis vilksab valguslaik põrandal ja avatud akna ees paisub kardin kui puri. 

Ja sõnad hakkavad tulema. Saad read, mida keegi teine ei saa. 

Juhatan su ukseni ja ristan rinnal käed.

Sa vaatad mu tuba. Huulil pehme naeratus: Soe lumevärvi põrand. 

***

Jo 🧡