Jahtumine

 Kas nii algabki suhte lõpp?

Kõigepealt kaob huvi: millal sa jõuad? kas käid poest läbi? mida me teeme?  jne jne. See kaob meie vahelt nagu liivakellas liiv.

Rutiin. Sinu särgid, minu kleidid. Mis vajab triikimist, mis mitte. Elementaarne toiduvaru külmikus, tunnistamas aegade jooksul sissejuurdunud maitsete buketti ja veinid. Ostab see, kes ostab. Lakoonilisus on märksõna. 

Päevsündmuste jagamine. See hääbub vaikselt. Alguses ülepäeva, siis üle kahe ja nii edasi, kui meelde tuleb. Igapäevane saab nagunii maandatud kas kolleegi või sõbrannaga. Sinul? Ma ei  teagi. Märkan, et uudishimu pole. Meil kummalgi pole. 

Hommik on kaos. Mõtted kaugemal koduuksest. Kumbki haarab oma kohvikruusi ja "näeme!"  - üks ühele, teine teisele poole. 

Kas ma olen kurb, kui vaatan su auto minekut? Mõtlen hoopis, et kuhu jäi lahkumismusi? Millal viimati?

Voodi. Mina vasakul, sina paremal. Oma öölamp ja öökapp. Meie, täiskasvanud, küpsed inimesed. Sõbrad? Kas sõbrad seksivad? Ei. Järelikult olemegi sõbrad. Head ööd! Mhmh.

Kui koosolemisest kaob puude, siis tunne jahtub nagu kargesse hommikusse unustatud teekruus. 

Elan esmaspäevade nimel. Siis tuleb õhtustama meie poeg. Mõnusa olemisega ja sasipäine pikk noor mees. Astub energiliselt tuppa ja ruumi värvid kirgastuvad. Tere, emps - karukalli ja lilletuutu. Millal sina mulle viimati lilled ulatasid? Tsau, paps ja te sülelete. Isa ja temast peajagu pikem koopia. Õhtu lendab linnutiivul. Nüüd ma tean, mida tähendab aja linnutiivul kulgemine. Ma kannan lauale toidud ja sina korgid lahti veini. Sundimatu ja lõbus vestlus. Naer, mida toaseinad endasse salvestavad. Me oleme meie ise. Näen ma seda sädelevat pilku ja naeru, mille pojale suunad. Südames torkab. See elev ja sädemeid pilduv vaade - siis, kui me noored ja armunud olime. Mulle ei meenu millal ma seda viimati nägin. 

See õhtu saab läbi. Teler üritab ühendada. Koristan. Üksi. 

Pesen hambad ja heidan oma voodi poolele. On vaid aja küsimus, kui see tuba pole enam meie. Siis sinu või minu? Mul on jahe. Võtan endal ümbert kinni ja tõmban krõnksu. Laps, kes kardab uude päeva ärgata. 

Tunnen, et mu süda on muutunud raskeks kui kivi, mis enda all armastuse lämmatab. 

Armastus on kivi all. 

Ja ühe jõust enam ei jagu.

***

Jo 🧡