Unenäod ei lao pasjanssi

 Vahel ärakn, silmad sind täis - unenäo lõpp. Veel klaar pilk, mis hajub olematusse ja jääb vaid nukker mälestus. Ükskord kaob seegi. Pole ammu enam noid kohvilõhnalisi hommikuid, kui sügise tulek on udukirjas elutoa akende taga. Vaid ööd on need, mida ootan ja vihkan: kas näen või ei näe? Ärkamine tühjas toas on kõle. Tekk libiseb mööda siidlina ja ma luban endale viivituse. Ehk? Ent tummas köögis ei urise kohvimasin ja ega põle kollane laelamp.

Üksildus on üksindusest tugevam. Sinu puru on laiali looduses, selles pruunis ja karges sügises. 

Ise tõusen ja teen ja lükkan päevi käima. Jalg-jala ette, tuhm valgus näitamas teed. Hallides akendes peegeldumas seiskunud aeg. Keegi, kes enam ei näe. Või lihtsalt meeldib mulle mõelda nii, et sa siiski jäid. Tulid unest ja liimid kokku mu punasetriibulise lemmikruusi. Tõstad vaasis närbunud rooside päid, et neid siis huultega puudutada - hüvasti. Hüvasti.

Ja kui mu sammud mind õhtul tagasi toovad, on aed vihmamärg. Kellegi otsatu nutt on lompideks saanud. 

Tuba on vait. Tühjade riidepuude klõbin. Vean teki üle pea ja tõmban end selle all kerra. Siis, kui me kord koos olime. 

Jo 🧡