Valgusvihus

 Valgusvihk pimedas ruumis, mis joonistab põrandale tuhmkollase ovaali. Vaikus.

Ei kedagi, ei midagi.

Siis, esialgu vaikselt, kasvatades volüümi, tuleb rütm ja lugu ise. You Are Always On My Mind.

Valgusvihus seisab keegi. Naine, üleni mustas. Napp ja lakooniline. Keha hakkab rütmi tajuma: alguses puusad, siis põlved, käed pea. Ta tantsib. Pöörleb. 

Ent kõik, mis jääb valgusovaalist väljapoole, on tintjalt must. 

Maailm on selles valguses ja naine ei liigu sellest välja.

Kui lugu lõpeb, kustub ka valgus.

Vaikus.

Lõputus. 

Kuskil, väljaspool aega ja ruumi, undab tuul.