Sajune ootus

 Soe vihm lunastab põuapäevade kuumuse. Naljakas, et keegi ei tõtta varju. Pigem tõstetakse paled sajule vastu. Las taevas nutab, las piserdab kõik rohumaad ja halli asfaldi ja tolmuteed. Leige vesi paneb juuksed lõhnama suve ja ootuste järgi. 

Roheline saab rohemaks ja õietolmuviirud ääristavad selgeid lompe. Paljajalu, märjas kleidis, otse läbi rannavee - nii kulgeb ... elu? Mereleid. Kes leiab, tunnistab omaks. Õnnelikuks saamine on siiski enda teha. Märjad kleidililled hajuvad kui akvarellil ja tilguvad värviliste tilkadena maha.  Puhas palakas. 

Õunapuude roosad suud on vett ihanud sünnist saati. Häbitu flirt, mis päädib neitsilikkuse kaoga ja ubinad on mesilindude toode. Ent sinnani on veel aega. Terve suvi, ju rohkemgi veel. 

Saju hääl puulehtedes. Sahisev sosin. Kui aru saad, saad külluse, kui mitte, siis ei muutu midagi. 

Saar saadab kutse teele ja veed lükkavad selle kaldaliiva. Jäljerida, mida lainepiir noolib. 

Valgusel on meelespea silmad ja nukker pilk, vihm ripsmetes. Seda ei tea, mis õnnetust saab. Lohutust toob tuul, mis kuskil mastivintsides hetkel laule loob. Ükskord ta tuleb. Silitab sääri ja juukseid. Puhub palged kuivaks ja jagab suudlusi. Seni, kui hakkab jahe. Niisked aknad ja auravad marjapõõsad. Lind, kes märja lõppu kuulutab.

Tule, tule, suvekene.

***

Armastusega, Jo