Tuletornis

 Videvik tuleb teispoolt tuletorni. 

Tõmban pleedi tihedamalt ümber ja nõjatun vastu majakat raudset seina. Siit, ülevalt avaneb vaade, mis paneb end tundma kübemena. Olen tänulik majakavahile, kes mu siia loojangut vaatama lubas. 

Lõputult voogavad lained. Ei tea, kust esimene alguse sai ja milline on viimane. Silmapiiril, taeva ja vee puutepunktil, on paradiis, mille poole oranž päikeseketas vääramatult vajub. Surun pilgu kaugusest ära, valus on. 

Pääsukesed on kuskile majaka tippu pesa teinud. Muudkui tiirutavad ja sädistavad. Teinud kuskile maapinnale lähemale, vähem tiivasirutust. Või tahavad nad tunda tiivus õhuvoole ja vaba avarust? Ei tea.

Vaatan jälle üle elava vee. Päike muudkui vajub ja vajub. Nukker kuld, mis hetkeks veel läigatab ja kaob siis. Tumeda vete põhjatusse sülle, kuhu mõtted ei ulatu. Lähenev öö põimib end puulatvadega ühte. Tean, et peaksin nüüd alla minema, aga veel ei saa. Ei tihka. Lahkunud päevavalguse jahtuv hingus, jahe ja soolamõru tuule suudlus on justkui eilse puude. Igavikuline hetk. Istun nii kõrgel ja taevas on kõrgemal veel. Siis süttib majaka tulesilm. 

Ja ma mõtlen, et vastamata armastus on ainuke armastus, mis jääb kestma. 

***

Armastusega, Jo