Üksildane öö

 Ära armasta mind, kui armastus on sinule liig. 

Õhtutaevas vajutab päikese vastu vett ja öö jalutab läbi luha, tuues palavusse leevendust ja meresoolast õhku. Ma olen väsinud. Kodutrepil istudes joon kopsikust vett ja mõtted on hajali. Ootan neid koju, endasse. Õied on õhkamist täis ja kuskil laterdab ööbik. Veel üks minek, mida mälu kustutada tahab. 

Ma olen närb ja rühitu. Iga minek taastab kõik eelmised minekud. Magus õhk vastandub soolakaga. Toas ootab jahedate linadega ase, aga jaksu pole, et tõusta. Kõik, mis oli, on korraga läinud, jättes vaid hinge pakitsema. Valutama. Ega ei peagi mõtlema, et miks nii, või siiski? 

Öö on hele ja helde: lõhnade lumm ja helide virr-varr. Kuulatan. Silmad suletud. Õunapuu puistab valgeid õisi. Pargiroos avab end arutult ja ma ei suuda teda hoiatada, et palavas õis kaotab puhtuse, alles jääb vaid süü. Süüta süü. 

Ses möödunud päevas sai palju: kaks tassi, mis kraanikausis ja lõikelaual küpsetatud leib. Need ülbed ja uhked magnooliad vaasis, lepituslilled, ja kinnine kommikarp. Paar visandit teksti lehtedel, käsitsi kirjutatud. Rabareberi koogi sektor taldrikul. Natuke sinust heljub veel õhus. 

Tõusen. Pühin kleidi sirgu. Öö jääb ripakile. Nagu kardin avatud akna ees.

Sest sina mind armastada ei taha.

***

Armastusega, Jo