Hei-hei-hei!

Jaa, ma olen Su unarusse jätnud...
Põhjused - kool, siis veel natuke kooli ja muidugi koorilaul. Tüütuseni, tuimuseni ja tühjuseni. Selle pärast. anna andeks, eks?

Mu vaim ei maga ja ma ootan väga-väga juba aega, et pikemalt kirjutada ja kirjutada. Jäädagi kirjutama.

Suvelõhn on nii võimas ja tunne lendab kui liblika sik-sak, sik-sak...
Naasnuna Hiiumaalt olen jälle nagu Pardiisi sõnumikandja. Jah, seal on kõik oivaline, nii mereline ja... kurat, kui see Saar pole Mees, siis mina pole Naine.
Iga kord jääb minust sinna tükk maha ja tagasi tulnuna olen pisut rikkam, samas ka vaesem. Ma saan ja annan. Saadut tuleb jagada.

Jägmisel korral otsin üles Majaka. See jäi ühele mu fotoklõpsule.
Aga võib olla polegi määratud leida? Et ongi ainult suund kätte näidatud, et Naine, liigu, otsi, leia!

Mida ma tean - järgmine kord on Linnutee Sääretripi kujul olemas ja ma kõnnin jälle selle otsa, sinna, kus lained vastastikku suudlevad ja olen tunnistajaks, kuidas Suur mu soovi vastu võtab.


Paradiisiklillul Padrikus kuulen praegu reisileava madalt huugamist. Kutse...
Valged sääred reetlikult terrassiäärelt toetumas niidetud maale, päikesele näksida, valge liblikapaari spiraalne tants, pesurestil mõnus kõikumine - nii elus, nii ilus ja nii minu. Võtad või jätad?

Kas Kunksmoor oli üksildane?

Selline jupike siis täna hommikul.

Nii armas on ilm.