Vanade kingade surm
Tumeda põhjaga pilved liiguvad ähvardavalt Kadrioru poole. Aeglaselt ja valmis hammustama nagu haid. Taevahaid.
Limpsin oma eriti rammusat koorejäätist ja lohutan, et see on selle päeva viimane. Tegelikult ka esimene. Kogu päeva asfalti soojendanud päike on läinud, õigemini paistab ja paitab Vanasadamat. Pilvede vahelt on näha kiirtevihud. Ja merel, taevaga ühte värvi, eemaldub puri. Ma nii tahaks seal peal olla. Nii tahaks ära, nautida lihtsalt seda kõikumist, tuul ja lained paati lükkamas. Eemale... Kuhu? Milleks?
Täna esitasin küsimuse kliendile - mida Sa teha tahad? Et tegelikult on see ülemõistuse oluline küsimus ja sellest saab aru ainult see, kes selle küsimuse ise endale esitanud on. Korra. Korduvalt. Liiga värskelt on meeles mu enda kõikumine nagu vanal apteegikaalul. Ja ma küsisin. Iseendalt, teistelt ja otsisin ja uursin. Ühel hetkel oli see mul käes. Peidus mu enda sees. Mina tean, mida ma tahan. Isegi kui see on nii kaugel nagu see puri seal Tallinna lahel silmapiiri poole liikumas, olen ma selle unistuse lõhna tajunud. Minu asi on nüüd leida võimalus, õigemini hoida silmad lahti ja süda avatud.
Mu esimene nõustamine siis. Läks korda, sest lahkudes tunnistas ta, et ta tõesti on esitanud endale küsimusi, kuid vastamise asemel leidnud tupikud: muud ei oska, koguaeg ainult ühes liinis jne jne. Imetles, et kuidas ma julgesin... Tegelikult me ise valime omale puuri ja vabatahlikult marsime ka sinna sisse, et siis varbade vahelt välja piiluda ja õhata, kui hea seal on... Ja takistuseks saab hirm - mis saab, kui kõik ei lähe nii nagu ma loodan? mis saab - perele pean ju mõtlema? mis saab laenudest? Takistuseks oled endale ise.
Võin personalialaselt päeva kordalugenuks arvata.
Ka üks sõber palus abi. Kuna kodukontor pole sisse seatud (hm, terrassil ju tegelikult täitsa võiks juba?), siis otsustasime kokku saada õues, limpsida jäätist ja nautida merd - pargipingi konsultatsioon. No ja otse loomulikult otustas pilvemühkam meie peade kohal lekkima hakata. Seega, tilkade tonksamises, üle peade tõmmatud jaki all pead koos, arutasime, mida ja kuidas. Vihmamärg pargipingi konsultatsioon. Täitsa tasuta.
Sadu lõpetas. Meie ka. Marssisin ligemärjas kleidis ja läbivettinud kingades Selveri poole. Soe õhuvool vaheldus jahedamaga ja tikteeris tempot. Poodi jõudes selgus, et nii enam edasi ei saa - vanad kingad olid hõõrunud kanna verele. Liipasin siis riiulite vahel ja täitsin ostukorvi. Olulised asjad jäid ostmata. Jälle.
Poest väljudes säras päike sellisel moel - tema ei tea vihmast midagi. Missugune loll jutt!
Lonkur-liibertile järele tulnud autojuht imestas enne telefonis, et kus see vihm, Pirital ei saja, aga korjates peale ühe niiske ja imelikult kõndiva isiku, rohkem küsimusi ei tulnud.
Loo moraal.
Kanna kotis vihmavarju. Päikeseprille.
Kui on raske - küsi endalt: mida ma tahan? Mida ma TEGELIKULT tahan? Ja hakka liikuma. Ka siis kui vastata pole midagi. (kontakteeru minuga - ma jagan kogemust)
Vanad kingad lähevad otsejoones prügikasti.
Limpsin oma eriti rammusat koorejäätist ja lohutan, et see on selle päeva viimane. Tegelikult ka esimene. Kogu päeva asfalti soojendanud päike on läinud, õigemini paistab ja paitab Vanasadamat. Pilvede vahelt on näha kiirtevihud. Ja merel, taevaga ühte värvi, eemaldub puri. Ma nii tahaks seal peal olla. Nii tahaks ära, nautida lihtsalt seda kõikumist, tuul ja lained paati lükkamas. Eemale... Kuhu? Milleks?
Täna esitasin küsimuse kliendile - mida Sa teha tahad? Et tegelikult on see ülemõistuse oluline küsimus ja sellest saab aru ainult see, kes selle küsimuse ise endale esitanud on. Korra. Korduvalt. Liiga värskelt on meeles mu enda kõikumine nagu vanal apteegikaalul. Ja ma küsisin. Iseendalt, teistelt ja otsisin ja uursin. Ühel hetkel oli see mul käes. Peidus mu enda sees. Mina tean, mida ma tahan. Isegi kui see on nii kaugel nagu see puri seal Tallinna lahel silmapiiri poole liikumas, olen ma selle unistuse lõhna tajunud. Minu asi on nüüd leida võimalus, õigemini hoida silmad lahti ja süda avatud.
Mu esimene nõustamine siis. Läks korda, sest lahkudes tunnistas ta, et ta tõesti on esitanud endale küsimusi, kuid vastamise asemel leidnud tupikud: muud ei oska, koguaeg ainult ühes liinis jne jne. Imetles, et kuidas ma julgesin... Tegelikult me ise valime omale puuri ja vabatahlikult marsime ka sinna sisse, et siis varbade vahelt välja piiluda ja õhata, kui hea seal on... Ja takistuseks saab hirm - mis saab, kui kõik ei lähe nii nagu ma loodan? mis saab - perele pean ju mõtlema? mis saab laenudest? Takistuseks oled endale ise.
Võin personalialaselt päeva kordalugenuks arvata.
Ka üks sõber palus abi. Kuna kodukontor pole sisse seatud (hm, terrassil ju tegelikult täitsa võiks juba?), siis otsustasime kokku saada õues, limpsida jäätist ja nautida merd - pargipingi konsultatsioon. No ja otse loomulikult otustas pilvemühkam meie peade kohal lekkima hakata. Seega, tilkade tonksamises, üle peade tõmmatud jaki all pead koos, arutasime, mida ja kuidas. Vihmamärg pargipingi konsultatsioon. Täitsa tasuta.
Sadu lõpetas. Meie ka. Marssisin ligemärjas kleidis ja läbivettinud kingades Selveri poole. Soe õhuvool vaheldus jahedamaga ja tikteeris tempot. Poodi jõudes selgus, et nii enam edasi ei saa - vanad kingad olid hõõrunud kanna verele. Liipasin siis riiulite vahel ja täitsin ostukorvi. Olulised asjad jäid ostmata. Jälle.
Poest väljudes säras päike sellisel moel - tema ei tea vihmast midagi. Missugune loll jutt!
Lonkur-liibertile järele tulnud autojuht imestas enne telefonis, et kus see vihm, Pirital ei saja, aga korjates peale ühe niiske ja imelikult kõndiva isiku, rohkem küsimusi ei tulnud.
Loo moraal.
Kanna kotis vihmavarju. Päikeseprille.
Kui on raske - küsi endalt: mida ma tahan? Mida ma TEGELIKULT tahan? Ja hakka liikuma. Ka siis kui vastata pole midagi. (kontakteeru minuga - ma jagan kogemust)
Vanad kingad lähevad otsejoones prügikasti.
Kommentaarid
Postita kommentaar