Iseendas (järg ja katkend)

Joris ärkas välisukse kolksatuse peale. Hm, juba siia jõudes oli ta uksega pusinud - võid ju võtit keerata, aga uks lihtsalt ei liigu. Nagu kontrolliks oma hallis mälusopis üle, kas siseneja on ikka tuttav, on õige. Naine on varemgi mõelnud, et peab Riitu paluma, et too midagi uksega ette võtaks.
Nagu välgusähvakuna oli Joris nii üles ärganud kui veel olla saab. See oli adrenaliinitulv mis paiskus ülihelikuurusel varbaotsest juuksesalkudeni välja. Valter! Süda ootamatust energiavoost tagumas, vajus Joris raskena voodi põhja. Valter... mees, kes lihtsalt oli korraga olemas, oli temaga koos loojangumaagiat jälginud, koos teed joonud, koos... Jorise nägu lõi õhetama. Need nõudlikud ja üha julgemaks muutunud käed, pilk, mis kontrollis ja rääkis  - nüüd ma teen nii jah? - üha jõulisemaks muutunud huuled, pisut kare lõug liikumas mööda kaela kindel oma sihis...
Erutus paisus ja kihises nagu shampus vägisi kinnihoitud korgi all. Joris uneles ja nautis lahkunud ööd. Isegi hea, et mees oli läinud. Samas oleks ta soovinud hoida teda oma embuses ja sositanud hellituste vahele "tere hommikust"...
Saar, see saar...
Joris tõusis, kell ei olnud sugugi vara, ent samas polnud ju ajal mingit tähtsust. Ta haaras endale ümber madratsi kõrvalt põrandalt pleedi ja laskus trepist alla, ümisedes teab kust pähe karanud meloodiat. Prrr! Alltuba oli jahe. Tulehakatus pliidi alla, tikutuli paberile otsa ja lustakas leek hakkas pilpaid nilpsima, ise samas õrritavalt pliidisuust välja piiludes. Joris täitis veekannu ja asetase selle pliidile.
Nii. Dušši aeg. Ta keeras lahti esmalt segisti kuumakraani, et veetoru tühjeneks sinna kogunenud jahtunud veest. Katsus käega, kas temeperatuur on sobiv, viskas siis pleedi eesruumi ja astus otse kuuma kose alla. Mmmmm... Vesi nirisise mööda ta juukseid ja ülespoole pööratud nägu. Edasi mööda kaela ja siis, hetk nagu kaheldes, kas ja kuhu, jagunes pealesajava vihma  surve alla mööda ihu laiali. Oma osa said õlad, rinnad, selg, kõht ja nii kuni põrandani välja, joostes oma joovastust endasi kandes otse äravooluaugust alla. Joris nautis vett. See ei tundunud praegu nagu patu mahapesemisena, vaid oli pigem järelõnnistus, et las ma uhan su üle ja tunnen ise mehe maitset su kumerustel. Esimest korda nautis Joris oma keha nii nagu ei kunagi varem. Ta tõstis käed kõrgel vihmakoske tekitava segisti poole ja pööras end aegamisi selle all. Vesi rahustas, elustas ja jahutas. Auravana väljus ta pesemisruumist. Sunalina mõjus kaitsva ja hoolitsevana . End kuivatades, ümises Joris ikka veel ja seda reipamalt, mida rohkem tajus, et on mõõtmatult rõõmus.

Kohvivesi pahises punasemummulises kannus. Kaks mõõdulusikat kohvipuru kannu, keev vesi peale ja pisut ootamist. Ruumi täitis mõnus aroom. Värskuse, algava päeva ja veel nimetu lõhn. Joris muigas - kas nii lõhnabki armastus?
Miks ma käitun kui plikake praegu? See oli kõigest üks öö ju ja mees, kellega tutvusin eelmisel päeval - ei eksisteeri armastust esimesest pilgust, saati siis esimesest, ja tõenäoliselt viimasest, ühisest ööst.
Aga hea oli, nii hea, et muie muudkui puges huultele ja kergitas suunurki.
Ainuke raadiolaine, mida päevinäinud muusikakeskus kinni suudab püüda, on Vikerraadio. Joris ei raatsinud autost plaate tooma minna, nii siis kuulas ta uudiseid.
Ja mõte jooksis Valterile. Mis ta teeb? Magab magamata jäänud und? Jookseb kadakate ja lammaste vahle? Ei tea, kas mõtleb mulle?
Ah, viska need mõtted nüüd kus seda ja teist. Sa tulid saarele end leidma ja puhkama. Merd nautima. Metsa ja loodust kogema. Iseendasse vaatama...

Joris haaras kohvikruusi., pistis jalge otsa erkrohelised krokod ja avas ukse.
Tee viib ainult kahes suunas - külla ja merre. Valikus ei olnud kahtlust.