Kodust. Mõtlen täna nii.

Neid ridu tipin villa Artise õueterrassil. Päike on mummuliste pilvede taga. Vines öeldakse selle kohta. Kui ta aga pilvepaksust läbi poeb, siis naksab tuliselt, vaat et valusamalt kui sääsed. On pühapäev. Kirikukell kutsub kokku usklikke.
Mina naudin. Või?
Kui oma juukseid unesnäppudest lahti harjasin, tabasin, et tahan olla kodus. Et mu terrass ja mu kollane kruus... See, mis mu ümber turvalise aura loob. Et siin olles olen ma ju vabatahlikult sellest loobunud, aga kaua eemal olla ei taha. Kodu. Mis on kodu? Kodu on tegelikult igal pool, kus tunned end turvaliselt. Ei saa omistada mingile terrassitükile või lillepeenrale selle tähenduse, et kui neid mul pole, siis ma olen koduta. Kodu on tegelikult mu kallid inimesed, mu suhluslävi kõige eredam vöö - kui need on mul olemas, kui need on mu lähedal, siis ma olen kodus. Kas Aafrika savannides või Hawaii lõhnavate kookospalmide all. Kodu on seal, kus süda tunneb, et minuga on hästi ja rahulolu pulbitseb purskaevuna, puistates veepärlikaskaadi tuimale ja kuivale maale - ärka ometi! märka ometi!
Mingite konkreetsete asjadega seome end ise. Vanematekodu. Eriti veel, kui sellega kaasneb lahmakas maatükk. See tuleb põlvest põlve kaasa, et nii oli, nii peab olem ja nii jääb. Võibolla ma teen liiga, aga ma tõesti olen kodus seal, kus mu süda laulab. Südamehääl, mis laulab harva.
Ja, pangaga kahepeale soetatud kodus on tõesti hää ja igatsus selle turvise järgi toob erinevatest maailmanurkadest ikka mu sinna tagasi. Koht, mus ma saan end kokku koguda, teha lailalipudenenud kildudest selle, kes ma enda arvates olen. Olla tahan.

Nii siis Pärnu. Ilus, lõhnav, soe, sääsene, jõene, tõukav.
Õunapuuõite helmed hõljuvad tuules, mu mõtted on rohelised, aimudes piibelehtede nõrka aroomi. Hing on kodus ja süda on ära.