Pööripäev
Kunks harjas juukseid. Kahl kahlu haaval, pikkade rahulike tõmmetega, ainult silmad reetsid muidu hästi varjatud rahutust. Juuksesalgud särisesid õrna elektrit. Asetanud harja peeglialusele, põimis Kunks, pilk suunatud aknast õue, tugeva patsi, mis jäi allapoole õlgu iseteadvalt rippu.
Nii, ohkas ta ja vaatas hindavalt toas ringi: Süsi lebas kiiktoolis, silmad kinni, vaid hall sabaots kerkis ja vajus näitamaks, et olukord on kontrolli all. Tuba oli puhas ja lõhnas kraamimise järgi. Valge heeglelinik ümmargusel laual, peegli puhas pilk, raamatute värvitriiburivi, madal diivaninurk, tammepuust kirjutuslaud - kõik omal kohal ja valmis. Valmis milleks? Kunks näppis mõtlikult kaelakee ripatsit - tilluke süda koos ankruga. Rist oli ammu kadunud. Mis on armastus ja lootus ilma usuta? Ehe hoidis endas meenutus kallist inimesest. Kunks laskis ripatsi lahti. Kohv ootas kannus ja lisas värske moega tuppa pisut mõrkjat aroomi, meelde tuletades, et nüüd on aeg rüübata.
Savikruus pihkude vahel siirdus Kunks õue. Süsi, kes oli perenaist piielnud, volksas kiiktoolist maha, pannes selle vaikselt kiikuma ja ruttas naisele järele.
Õues oli tuul. Vastu õhtut see tugevneb, mõtles Kunks. Päike paitas lainepäid ja pani valguse silmadele valusalt sillerdama. Ilus nii ihult kui hingelt. Meri. Loodetuul tõi kaasa kargust ja lõhnas kaugete randade järgi.
Kunks astus paljajalu läbi kiviklibu otse veepiirile. Laine ei lasknud end narrida ja limpsas kohe järgenva hooga varbaid. Ja veel ja veel. Kunks ei tundud külma. Ta lihtsalt seisis ja nautis vaadet, tuult... Kohv jahtumas kruusis.
Korraga silmas ta silmapiiril purje. Hoolimata vaimsetest tarkuseteradest ja kogemuste varast, pani tilluke valge puri südame tuntavalt põksuma. Kunks kissitas silmi ja proovis laeva teekonda aimata. Ei, liiga kaugel veel. Ta tõstis käe silmade kohale päiksevarjuks ja sihtis uuesti pilku. Ikka vist tuleb siia poole.
Naine liikus mööda randa edasi, ajahalli ja mereveest tuhmunud paadisilla poole. Märjad tallad jätsid soojale puidule jäljerea, otsekui jutt, millel pole algust ega lõppu.
Uuesti tõstis ta käe ja vaatas kaugusse - puri püüdis tuult ja alus liikus uhkelt ning kiirelt looduse jõul edasi.
Peagi võis eristada laeval purjetajaid. Naine surus käe südamele - rahune nüüd! Kohe.
Kuninglikult liikus jaht hõbedasel laineväljal. Ja liikus suunaga saarekillust mööda. Ei mingit märkigi, et võiks väiksesse sadamasse pöörata.
Pettunult lonkis Kunks maja poole. Süsi istus lävepaku kõrval ja lakkus kasukat: no eks ma teadnud...
Kunks loputas kohvitassi puhtaks ja asetas nõuderestile kuivama. Mis siis nüüd?
Ta sidus pähe sinikirju pearätiku ja pani jalga päevinäinud tenniskingad. Kuurist võttis kirve ja kindad.
Iga kadakaoksa käest palus ta enne kirvetööd andeks ja tuule poolt murtud oksad kogus hoolega sülle.
Tubli töö tulemusena kerkis rannale kolm lõkkekuhja.
Tööga ühele poole saanud, viis Kunks kirve tagasi kuuri. Ihu kleepus. Kuuri kõrvalt pesunöörilt haaras naine saunalina ja suundus jalgu tennistest vabastades mere poole. Liivaribale, lõkkekuhilate kõrvale jättis ta riided. Kindlalt ja kartmatult sammus ta merre. "Tule-tule-tuu-le" laulis tuul ja lained uudistasid ihu. Vesi oli jahutav ja neelas naist aegamisi üleni endasse. Kunks ujus tugevate tõmmetega. Ujus end mõtetest ja tujudest tühjaks, siis pööras naine end selili ja liikus laiskade käetõmmetega kalda poole tagasi. Mässinud end rätti, vabastas ta palmitsetud juuksed, neist vett välja väänates. Päike libises mööda õlgu ja selga, jalad said oma osa ja nii jätkus see teekonnal majaukseni. Süsi oli solvunult end uuesti kiiktooli kerinud.
Kunks tõmbas lahti vana riidekapi ja taskeeris selle sisu: lilleline pluus? Ei. Roheline? Ei. Valik langes lihtsale valgele pluusile, mida kaunistas kena pitsriba ja tumesinisele maani ulatuvale satsiseelikule. Uuesti harjas naine juukseid. Helesinine pearätt rõõmsas turbanseongus viimistles välimuse täiuslikuks.
Noh, tuled ka või? ütles naise pilk Süsile.
Esmalt süütas ta ühe lõkke, seejärel teise ja kolmandagi. Päike vajus vaikselt ja kindlalt. Kuld värvus oranžiks, siis greibipunaseks ja üha kahanedes kahvaturoosaks. Hõbehall meri võttis päikse kindlalt oma sülle.
Lõkkesilmad vilkusid ja sädemetants tõusis hõisates taeva poole.
Kunks istus, pilk päikse ja mere ühenduskohas kinni. Mõtted kinni ankrus ja südames. Salaloits huulte taga vaikses üminas.
Süsi helesinine silmapaar jälgis toimuvat eemal kaldarohus.
Valgus ei saanudki otsa.
Kui lõkked järjest kustusid, sündis idakaares uuesti tõus. Habras ja kaitsetu hetk, kus minek ja tulek korraks puutes.
Pööripäev.
Nii, ohkas ta ja vaatas hindavalt toas ringi: Süsi lebas kiiktoolis, silmad kinni, vaid hall sabaots kerkis ja vajus näitamaks, et olukord on kontrolli all. Tuba oli puhas ja lõhnas kraamimise järgi. Valge heeglelinik ümmargusel laual, peegli puhas pilk, raamatute värvitriiburivi, madal diivaninurk, tammepuust kirjutuslaud - kõik omal kohal ja valmis. Valmis milleks? Kunks näppis mõtlikult kaelakee ripatsit - tilluke süda koos ankruga. Rist oli ammu kadunud. Mis on armastus ja lootus ilma usuta? Ehe hoidis endas meenutus kallist inimesest. Kunks laskis ripatsi lahti. Kohv ootas kannus ja lisas värske moega tuppa pisut mõrkjat aroomi, meelde tuletades, et nüüd on aeg rüübata.
Savikruus pihkude vahel siirdus Kunks õue. Süsi, kes oli perenaist piielnud, volksas kiiktoolist maha, pannes selle vaikselt kiikuma ja ruttas naisele järele.
Õues oli tuul. Vastu õhtut see tugevneb, mõtles Kunks. Päike paitas lainepäid ja pani valguse silmadele valusalt sillerdama. Ilus nii ihult kui hingelt. Meri. Loodetuul tõi kaasa kargust ja lõhnas kaugete randade järgi.
Kunks astus paljajalu läbi kiviklibu otse veepiirile. Laine ei lasknud end narrida ja limpsas kohe järgenva hooga varbaid. Ja veel ja veel. Kunks ei tundud külma. Ta lihtsalt seisis ja nautis vaadet, tuult... Kohv jahtumas kruusis.
Korraga silmas ta silmapiiril purje. Hoolimata vaimsetest tarkuseteradest ja kogemuste varast, pani tilluke valge puri südame tuntavalt põksuma. Kunks kissitas silmi ja proovis laeva teekonda aimata. Ei, liiga kaugel veel. Ta tõstis käe silmade kohale päiksevarjuks ja sihtis uuesti pilku. Ikka vist tuleb siia poole.
Naine liikus mööda randa edasi, ajahalli ja mereveest tuhmunud paadisilla poole. Märjad tallad jätsid soojale puidule jäljerea, otsekui jutt, millel pole algust ega lõppu.
Uuesti tõstis ta käe ja vaatas kaugusse - puri püüdis tuult ja alus liikus uhkelt ning kiirelt looduse jõul edasi.
Peagi võis eristada laeval purjetajaid. Naine surus käe südamele - rahune nüüd! Kohe.
Kuninglikult liikus jaht hõbedasel laineväljal. Ja liikus suunaga saarekillust mööda. Ei mingit märkigi, et võiks väiksesse sadamasse pöörata.
Pettunult lonkis Kunks maja poole. Süsi istus lävepaku kõrval ja lakkus kasukat: no eks ma teadnud...
Kunks loputas kohvitassi puhtaks ja asetas nõuderestile kuivama. Mis siis nüüd?
Ta sidus pähe sinikirju pearätiku ja pani jalga päevinäinud tenniskingad. Kuurist võttis kirve ja kindad.
Iga kadakaoksa käest palus ta enne kirvetööd andeks ja tuule poolt murtud oksad kogus hoolega sülle.
Tubli töö tulemusena kerkis rannale kolm lõkkekuhja.
Tööga ühele poole saanud, viis Kunks kirve tagasi kuuri. Ihu kleepus. Kuuri kõrvalt pesunöörilt haaras naine saunalina ja suundus jalgu tennistest vabastades mere poole. Liivaribale, lõkkekuhilate kõrvale jättis ta riided. Kindlalt ja kartmatult sammus ta merre. "Tule-tule-tuu-le" laulis tuul ja lained uudistasid ihu. Vesi oli jahutav ja neelas naist aegamisi üleni endasse. Kunks ujus tugevate tõmmetega. Ujus end mõtetest ja tujudest tühjaks, siis pööras naine end selili ja liikus laiskade käetõmmetega kalda poole tagasi. Mässinud end rätti, vabastas ta palmitsetud juuksed, neist vett välja väänates. Päike libises mööda õlgu ja selga, jalad said oma osa ja nii jätkus see teekonnal majaukseni. Süsi oli solvunult end uuesti kiiktooli kerinud.
Kunks tõmbas lahti vana riidekapi ja taskeeris selle sisu: lilleline pluus? Ei. Roheline? Ei. Valik langes lihtsale valgele pluusile, mida kaunistas kena pitsriba ja tumesinisele maani ulatuvale satsiseelikule. Uuesti harjas naine juukseid. Helesinine pearätt rõõmsas turbanseongus viimistles välimuse täiuslikuks.
Noh, tuled ka või? ütles naise pilk Süsile.
Esmalt süütas ta ühe lõkke, seejärel teise ja kolmandagi. Päike vajus vaikselt ja kindlalt. Kuld värvus oranžiks, siis greibipunaseks ja üha kahanedes kahvaturoosaks. Hõbehall meri võttis päikse kindlalt oma sülle.
Lõkkesilmad vilkusid ja sädemetants tõusis hõisates taeva poole.
Kunks istus, pilk päikse ja mere ühenduskohas kinni. Mõtted kinni ankrus ja südames. Salaloits huulte taga vaikses üminas.
Süsi helesinine silmapaar jälgis toimuvat eemal kaldarohus.
Valgus ei saanudki otsa.
Kui lõkked järjest kustusid, sündis idakaares uuesti tõus. Habras ja kaitsetu hetk, kus minek ja tulek korraks puutes.
Pööripäev.
Kommentaarid
Postita kommentaar