Põrutab ja perutab

Ilm loomulikult! Mis siis veel? Igatahes on mu kalossid saanud korraliku koolituse ja praktika. Aga sellest vihmast hakkab vaikselt villand saama. Kindlasti on neid, kes vihma fännavad - ma ka ju, aga sellisest koguses on ikka liig mu meelest. No oleks siis kribake soojemgi. Aga ei - vihm, niiskus, külm. Soodusatb tubaseid tegevusi - nõus, aga noh, ei taha vardaid peos hoida. Mõtlen, et suvi ja terrassi taimed tahavad turgutamist ja silimist. Terrassil on külm. Varjun tuppa nagu vari ja popsun omaette päeva teise poole öösse. Kirun, et ei ole taibanud raamatukokku minna. Oma raamatud on läbitud etapp ja vaja uut lugemiskraami. Järgmine nädal...
Just, järgmine nädal on lisaks muudele tunnistustele ette näidata veel üks. Oma ühe tuju tulemus. 9 kuud edasi-tagasi silkamist Hiiumaa ja mandri vahet. Vaod on meres märgistatud.
Seisan nagu urbaniseerunud Kunks(moor) kaldal ja igatsen ühte pidi saare, teistpidi mandri järele ja teab mis pidi mõttete-tunnete-inimeste järele veel. Olen kaheliti ja ei tunne end ära ja siis nagu jälle tunneks. Ei tea, kas tabatud pilt jääb kestma? Jaaniõis kui mammu ootav suu. 
No ja jälle - pilvepunud vihmarasked nagu taevalehmad oodates lüpsjat. Aga too on need ära unustanud ja ei tule. Matsakana langeb hall vesi maapinnale, põrkub üles, sest mulda ei võta vastu enam. Poen pleedi alla ja mõlgutan mõrumõtteid? Kah võimalus. Ent kodu nõuab talitust.
Ilmavana perutamine - no mis seal's ikka.
Põrutagu, perutagu.
Pistan varbad kalossidesse ja lähen naabriemanda juurde peitu.