Üks uni, üks pilt.

On ärakamisehetki, kust tõustes tajud, et unenägu on neelanud sind üleni. Rebid vägisi lahti sellest soojast, sametmustast sülest, sest oled valinud sõna "peab".
Tõusen ja olen narruseni unenägu täis. Joobumus kestab veel enne hommikukohvi ja ma unelen edasi, ise toimetades ja vaikselt lauldes.

Unenäo jätk ise selline.
Pehme tuul sasib õrnalt õunapuude oksi. Hellalt ja nautlevalt. Õrnalt õisi suudeldes. Roosa lumi lendleb mu ümber, jääb kinni  juustesse ja sulamata, püsib mu õlgadel, mu pillil. Ma istun õunapuu all valgel pingil ja tinistan vaikselt kirtarril teab kust tulnud viisijuppi. Arglikult ja veel nagu sala, sest sõrmeotsad on hellad ja kindlusttunde lävi madal.
Kroonlehtede sadu jätkub, need on nagu liblikad - puhtad ja rõõmsad. Muigan, sest see on armumise märgiks -  see, mis kui kõhus kõditab, on õunapuuõite liblikalumi, kõigile näha ja ma ei häbene.
Ja sealt tuleb Tema. Paljajalu ja unest veel sagrine, aga silmad selget hommikut täis. Käes mu lemmikkruus.

***
Kell on 7:45. On vaja käivitada Tüdruku mootor ja koos asuda teele rutiini. Roolis taban end ümisemas meloodiat. Linnasiluett joonistub klaarilt ja realistlikult sealpool meresoppi. Lülin sisse raadio. Ma olen ärganud.  

Millal unenäod täituvad?