Ja ma läen ja ma läen ja ma läen...
... mööda oma rada, silmates vilksamisi viitasid, mis suunavad ja sunnivad. Ikka sinna ilmapiiri poole, kuhu taha tahaks nii hirmsasti juba praegu piiluda, aga veel ei tohi ega lastagi - pole õige aeg. Tee muudkui lookleb ja jonkleb ja kohati on otse ka.
Segaja tuli vahele.
Lobisesin arvutis paari tuttavaga, tühjast-tähjast ja lõõpisin nii, et lõug lõbus.
Samas - äkki ma tegin liiga? Ega ikka teinud küll. Ütlesin lõbuga otse.
Teine, sõber jutumärkides on tema kohta palju öeldud, tuttav jälle liiga vähe, vahetas paar lauset ja erinevalt minu varasemast suhtumisest - mul on täiesti ükskõik, mis ta arvab või mõtleb - mu GPS blingib Ri ja ma otsin leidmiseks märke. Nii on nüüd. Homme teisiti.
Ja ma kulgen edasi, päevadest läbi, vedades enda järgi nööripidi mälestuste pagasit. Kohati on vedu raske - karp takerdub ja ma pean peatuma, silmapiirist lahti laskma ja hoopis selja taha vaatama. Mis puujuurikas siis nüüd? kust see kivi siia sai? Olgu, puhkan pisut. Istun karbi kõrvale ja paotan kaant. Vastu vaatavad mu enda asjad: nukud Maari ja Heidy; mu esimene, 3a kirjutatud-joonistatud raamat "Kolm tipu", mille väljaanne on ainult virutaalne - vahepeal on olnud kolimisi ja siis mõned asjad lähevad lihtsalt ära. Selleks, et mõnikord saaks kahjutunnet tunda. Üks seitsmeteistaastase suudlus, esimesed teksapüksid ja öökulli-prilliraamid, keemiline juukselokk, maadlejate suvine laager ja veel ja veel... Sobrades jääb mu pihku Nööp - paari aasta tagune kogemus. Habras ja kurku nööriv emotsioon, igatsus, mis lapsena minus elas, küpses eas mu juurde lõpuks tuli, tiivad sai ja ära lendas. Hoian punast vilgunööpi tulises peos ja palun andestust - ma ei tea mitmes tuhandes kord juba. Aga see jääbki nii. Panen Nööbi hellalt karpi tagasi. Uskumatu, et need karpi kogutud asjad-tunded-inimesed annavad tegelikult jõu, tõukavad liikuma. Seon kinni lahti libisenud kingapaela, korrastan pisut liiga lühikese seeliku volte, haaran tugevamini nöörist ja lähen.
Piserdab pisut vihma, vasakule jääb kirgas vikerkaar.
Ja ma läen ja ma läen ja ma läen...
Segaja tuli vahele.
Lobisesin arvutis paari tuttavaga, tühjast-tähjast ja lõõpisin nii, et lõug lõbus.
Samas - äkki ma tegin liiga? Ega ikka teinud küll. Ütlesin lõbuga otse.
Teine, sõber jutumärkides on tema kohta palju öeldud, tuttav jälle liiga vähe, vahetas paar lauset ja erinevalt minu varasemast suhtumisest - mul on täiesti ükskõik, mis ta arvab või mõtleb - mu GPS blingib Ri ja ma otsin leidmiseks märke. Nii on nüüd. Homme teisiti.
Ja ma kulgen edasi, päevadest läbi, vedades enda järgi nööripidi mälestuste pagasit. Kohati on vedu raske - karp takerdub ja ma pean peatuma, silmapiirist lahti laskma ja hoopis selja taha vaatama. Mis puujuurikas siis nüüd? kust see kivi siia sai? Olgu, puhkan pisut. Istun karbi kõrvale ja paotan kaant. Vastu vaatavad mu enda asjad: nukud Maari ja Heidy; mu esimene, 3a kirjutatud-joonistatud raamat "Kolm tipu", mille väljaanne on ainult virutaalne - vahepeal on olnud kolimisi ja siis mõned asjad lähevad lihtsalt ära. Selleks, et mõnikord saaks kahjutunnet tunda. Üks seitsmeteistaastase suudlus, esimesed teksapüksid ja öökulli-prilliraamid, keemiline juukselokk, maadlejate suvine laager ja veel ja veel... Sobrades jääb mu pihku Nööp - paari aasta tagune kogemus. Habras ja kurku nööriv emotsioon, igatsus, mis lapsena minus elas, küpses eas mu juurde lõpuks tuli, tiivad sai ja ära lendas. Hoian punast vilgunööpi tulises peos ja palun andestust - ma ei tea mitmes tuhandes kord juba. Aga see jääbki nii. Panen Nööbi hellalt karpi tagasi. Uskumatu, et need karpi kogutud asjad-tunded-inimesed annavad tegelikult jõu, tõukavad liikuma. Seon kinni lahti libisenud kingapaela, korrastan pisut liiga lühikese seeliku volte, haaran tugevamini nöörist ja lähen.
Piserdab pisut vihma, vasakule jääb kirgas vikerkaar.
Ja ma läen ja ma läen ja ma läen...
Kommentaarid
Postita kommentaar