Mosaiikpilt

Oktoobrikuu õhtu tihub nuttu, mis algas juba varahommikul. Terve päev hallitoonilist taevast, rõsket, ainult kõdunevatele lehtedele omast ja samblasegust metsaõhku, sügavhalli merd... Prangli. Porised metsateed vahelduvad liivaste, rattale raskete lõikudega.
Õhus värelemas küsimused: miks? milleks me seda teeme?
Värskes õhus mekib vorst teistmoodi kui ahjusuust väljavõetul, kohvil on maik, mis paneb silma särama ja läbitud teeraskused liidavad rohkem.
Päevinäinud reisilaev, väsinud silmad ja nõrgenev naer, jututaust ja mootrimüha. Aknad on sügise pisaraid täis.  Üle kolmekümne kilomeetri rattasõitu, kokku kaks tundi meresõitu, semudega koos veedetud aeg. Kvaliteetaeg.
Bande, kus võin end tunda lihtsameelsena, teha suuri silmi ja torutada huuli, olla see, kes ma äripäeval olla ei saa. Ja ei taha ka.
 ***
Praegu, beebipuhtana, aurav teetass käeulatuses, üleni mõnusas roidumuses, ma tean, et neid "miks" ja "milleks" küsimusi pole vaja üldse esitada. Ei endale, ega teistele.

Lihtsalt on teadmine, et need erinevad inimesd, mosaiigi killud, moodustavad terviku, igakord erineva mustri. Nagu kaleidoskoop, mida kruttides muutub pilt. Ja seda, täisuliku mustri tunnet, on vaja nii minul kui temal ja temal ka.