Külaline (Kunksu lood)

Süsi lakkus oma kareda keelega käppa. Hoolikalt ja süvenenult. Fuksiaroosa tilluke keel liikus ühtlaselt ja nobedalt. Hm, on meil külalisi oodata? Süsi vaatab oma siniste silmadega mulle otsa. Loeb mu mõtteid. Nii, nüüd keerab oma pea paremale kaldu, mind oma pilgust lahti laskmata. No kui kellelgi on selliste ülivõimetega kass, siis olgu peale: „Sa oled nii nunnukas, kas tead? Mis ma küll teeksin, kui mul sind poleks?“ Süsi vabastab mu pilgu ja roosa keel jätkab pooleli jäänud tegevust.

Kui on külalisi oodata, siis lakub ta end tavaliselt õueukse ees, ent praegu lööb end üles hoopis kamina ees vaibal.

Lükkan prillid üle otsmiku ja lasen väsinud pupillidel puhata kauguses, läbi akna, üle hoovi, tinahalli mere ja olematu taeva aimatavale piirile. Juba hommikul lasi taevas märjal lumel raskena alla sadada. Sõstrapõõsad on ehmunult lookas ootamatu lumemütsi all, kohmetud, et kas need kübarad ikka sobivad; õunapuul pole alles ühtegi lehte, vaid kuldkollased õunad, mis ma spetsiaalselt lindude jaoks jätsin. Puu nagu varajane jõulupuu. Ilus. Mu laid on lumega kaetud ja muidu koloriitne maailm muutunud üksluise musta-halli-pruuni-tooniliseks. See aeg aastas on siis kohe-kohe kohale jõudmas või juba ongi käes. Ei ühtegi juhuslikku ega plaanitud laiule tulekut, ajutine sügav vaikus, siis kurjad kirdetuuled, marus mere tige müha, tuppa ahenenud toimetamised. Mu enda valik. Ei tohi ega saagi kurta. Nii tahtsin ja nii on.

Tänaseks aitab kirjutamisest, mu mõtted on juba arvutis pooleliolevast jutust eemal. Salvestan tehtu ja sulen rüpeka.

Päevavalgus on tuhm ja juba kella nelja paiku asutab õhtule. Süsi on enda puhtaks noolimise lõpetanud, hüppab diivani seljatoele ja sätib end aknast õue vaatama. Teda ei huvita mu tegemised. No vähemalt praegu mitte.

On aeg end turgutada ja pisut hellitada. Meliss ja tibake tšillipipart – tuleb tee, mis puhastab ja korrastab mõttemaailma, hoiab eemale külmetused ja taltsutab põletiku. Mulle jääb teest väheks. Üks suutäis tumedat šokolaadi teeb momendist täiusliku. Šokolaadivaru on drastiliselt vähenenud. Kuidas ma seda pole märganud? Peab enne pikka pimeduse sünnipäeva mandrile tellimuse läkitama.

See jõudsate sammudega lähenev pimeaeg toob mulle pikad tunnid arvuti taga – mu loomingu sünd, mis suve läbi end tera tera haaval minusse on kogunud.

Süsi volksab end akna juurest eemale.  No jah, tihenev hämarus mähib end ümber maja.  Esimese lume esmane joovastus sai üle. Meil mõlemail. Hommikused tantsusammud on juba muutunud sügavaks ja märjaks.  Minu jäljerida ja Süsi oma. Laelambi valguse kollane aknaruut lumel.

Süütan kaminasse asetatud kuivad halud ja jälgin, kuidas tilluke terav leek üha ahnemaks muutub. Süsi tuleb mu juurde ja nühib küljega vastu mu jalgu.  „Ja-jah, lähme vaatame, mis õhtusöögiks saab.“

Nüüd on kvaliteettunni aeg. Ootan ja ühtlasi pelgan seda pikka pimeperioodi. Mõtted sööstavad ja kord üks, kord teine sähvatab nagu tähekild öötaevas, et millisesse juttu see, millisesse juttu too. Et mõtteid vaigistada, lükkan plaadimängijasse Sarah McLachlani CD.

Valan valget veini kõrgesse pokaali ja sätin end kiiktooli. Mõnus on. Muusika. Õõtsumine. Pilgu ees leekide mäng.

Koputus.