Energiate virr-varr

Suhtlesin hiljuti seltskonnas,  teemaks energiad, täpemalt siis nais- ja meesenergia. On loomulik, et ühes naises on koos nii naiselikkus kui mehelikkus ja mehes siis vastavalt mehelikkus ja naiselikkus. Mis loomulik pole, on see, kui naises ülemääratseb meesenergia ja mehes jällegi naisenergia.
Miks siis naiste meesenergia pulbitseb? Kui naine on üksik, peab ta hakkama saama lisaks sellele, et ilus olla, ka ridamisi asjadega, mida sellises elukorralduses on määratud tegema mees: alustades kruvi seina kruvimisest, rehvi rõhu juurde lisamisest, maja ehitamiseni välja. Tasakaal on tasakaalust väljas. Ja see muudabki ürgnaise mehemaks, surub alla naiselikkuse ja matriarhaat haarab ühe rohkem ja rohkem igapäevasest elust.
Ma kannan enesekindlalt seelikut ja kontskingi ning sõidan selles naisekostüümis tanklasse, et meheliku osavusega suruda püstol auto bensiinipaagi avausse. Väga seksikas, kas pole? Ürgmehelik toiming ja toimetajaks naine. Selmet istuda autos juhi kõrvalistmel, avada võibolla uks ja lasta kõrval vahes tankival kutil aimu saada, kuhu suubub sukka kaunistav muster, mis algab otse pahkluu kohalt ja lõpeb seal kus lõpeb.
Ei, olen naine, kel on lisaks vaja olla mees ja topin selle kuramuse püstoli, mille klamber ei taha kinni püsida, jõuga bensupaaki. Ja mõtlen - kurat küll! Hiljem haaran punaseks värvitud küüntega enesekindlalt roolist ja sõidan uljalt tanklast välja - pigem on minus bemmikutti kui sulnist volvotüdrukut. Aga me ju ei taha seda! - kriiskab täiesti naiselikult mu sees naisenergia koos naiseliku alateadvusega (hm, kas alateadvusel on sugu?).
Järgmine moment. Vahin tummalt seinapistikut, mille ühes kontaktis puudub kruvi ja mida ma sellepärast ei kasuta - kardan elektrisärtsu - täitsa naiselik hirmuenergia. Mu mehelik pool ütleb, et tuleb minna poodi ja see tilluke metallitükk ära osta, aga milline siis nimelt? Kas selleks tuleb teise pistiku kruvi välja kruvida, et siis see näidisena poodi kaasa võtta? Ju vist, ütleb mu naispool sees, alateadvus on vakka, tal on suuremad ja sügavamad mõtted kui igapäevane toimetulek  elu tehnilise poolega.
***

Istun peale mediteerimist diivanipadjal ja naudin veel mu ümber mähkunud rahulolupleedi. Väljun aegamisi kohast, kus on olemas kõik vastused - oska vaid küsida, kuulata, märgata.
***
Mehed, kes ei suuda armastada.
Miks?
Kas püsiv sidumine on hirmutav? Kas see pärsib nende ürgolemust - jahtimist?
Mehed kardavad armastada, oma tundeid näidata, avada. See on nende naiselik energia ja hoidku küll, kui keegi sellest aimu saab. Mees peab ju olema mehelik, karvane kui tont ja üdini macho. Ei pea!
Nii tore on tüdrukut ninnu-nännutada, külvata ta üle tähelepanu, roosaläikeliste libedate sõnadega, mis naises naisenergia mõnusalt illusioonidesse uinutab. Äge on ju jälgida, kuidas järjekordne eevatütar roosatab ja uneledes andub. Edasi? Noh, natuke veel meelitusi ja ... ühel päeval tajub meesenergia hädaohtu - kui naine on valmis, et muuta senist rada, valmis koos edasi astuma, siis .... kuhu jääb mehe vabadus? jahikirg? See kõik kaob, kui ma luban endale armuda, mõtleb mees. See ei ole mehelik, armastus on nõrkadele, mina olen ... jahimees.
Ja nii ei jäägi järjekordselt pettunud naistel muud üle kui ise mööblit peitsida, kruvisid keerata, elektriga tõtt vahtida, sest mehe hirm armastuse vabadusse langemise ees on suurem kui langevarjuga hüppamine.
Ühele pühendumine on tabuks tunnistatud ja ega peagi olema õige, ent mehed, kes julgevad endas oma naiselikku enrgiat avada ja näidata, kogevad seda maagilist nirvaanat, lõputut armastusenergiat, mis jahimehele paraku kättesaamatuks jääb.
***
Laupäevahommikune dušš on nagu paradiisi soe vihm. Koorin ja vahatan ja vahutan ja kreemitan. Sest ma olen Naine.