Kus ta siis on?

Vestlesin eile ühe sõbrannaga. Elust, olust, meestest. Sõbranna kurtis, et: " ... armastus on maailmas otsa saanud. Ma ei mäletagi, milline see tunne on". Kõlas isegi etteheitvalt, et miks sul on ja mul ei ole.
See on minu jaoks nii enesestmõistetav - armastus on koguaeg olemas, mitte kuskil väljas vaid kka enda sees. Lihtsalt mingil põhjusel inimene otsustab, et armastus on siis, kui teine inimene üles näitab, et sa talle meeldid, meeldid rohkem kui miski muu siin ilmas.
Aga tasub hoopis pilk enda sisse pöörata ja leida see imeline tunne enda seest üles. Kindlasti on ta mattunud teiste tunnete teki alla. Minul on see olemas, temal on olemas ja sinul ka. See armastus on selline asi, mida tuleb julgeda lasta kasvada, ei pea piirama raamide ega mõistusega. Leia üles ja las ta sirgub!

Me vestlus lõppes sellega, et sõbranna muutus mõtlikuks ja arvas, et mul võib isegi õigus olla :) Tore! Ma ei ole terapeut, endalgi veel pikk tee käia, aga oma kogemust võin jagada küll.

Nii et leia oma armastusealge iseendas üles, hellita teda ja las ta saab tiivad - tiivapaari, mis viib su teiste juurde lendlema.