Uus algus (kui settib, saab omaks, siis läheb edasi)

Päev oli alanud. Kiki Anderson sirutas end aeglaselt mööda voodit laiali. Känkras tekk lamendus, kaotades tekimäestiku lamedamaks muhklikuks maastikuks. Uni oli kleepuv nagu moosised lapse sõrmed. Kiki surus end vastu voodimadratsit ja nautis hetke enne lõplikku ärkamist. Nagu mark voodiümbrikul. Kellele see voodikiri mõeldud on? Mulle endale - Muhv, nõudmiseni-stiilis.

Avanud silmad, sundis naine käe sirutuma öökapile ja haarama mobiili. Ohoh, üheksa kakskümmend. 

Siis meenus. Uus algus. Täna on mu ülejäänud elu algus. Uus algus. 
Kiki tõusis istuma ja libistas jalad terrassipoolsele voodiküljele. Avatud uksest hoovas tuppa värske ja karge õhk. Naine võdistas õlgu. Maihommik on jahe.
Uus algus. Kurat! Miks ma nii teen? 
Naine tõusis järsult ja läks paljajalu magamistoast kööki. Kohvimasin ootas nupule vajutamist. Edasi liikus naine vannituppa. Esimene pilk peeglisse ja äratundmise ühmatus peeglist vastu põrnitsevale, magamistriipe kandvale näole, mida raamis juustest moodustunud hele halo. Hommik! Kiki Anderson, sa pühapaistega patune naine.
Kiki vajutas kraani ja rehmas paar peotäit voolama hakanud külma vett silmadele.
Unemoosised silmad said erguks ja see oli märk kogu kehale  - aeg tõusta. Ja särada, surus Kiki kuuldavalt hambapastase suuga iseendale kinnituseks.