Kodutundest

Tänaseks olen oma kodus elanud kaks aastat ja kaheksa kuud.
Oli plaan, et tulen täna pärast tööd koju ja lähen siis linna tagasi.
Ent kui koduukse avasin, valdas mind hoopis kodutunne :) - ei, ma ei taha siit täna ära minna.
Nii siis avasin ma mõni aeg tagasi oma rüpeka kaane, valasin uue kruusi pilgeni kohvi  ja ... oo, kollane kruus on alles, aga see väärib ainult nädalavahetusi ja spetsiaal-erilisi hetki, et kapist välja võtta.
Seega ei kisu mind linna täna mitte üks vägi.
Kui palju võib üks inimene rahul olla sellega mis tal on? Mul on lausa hirm selle ees, et mulle nii meeldib oma kodus olla. Ja-jah, just selle ülal, kaht põntsujalga omava lapse kiuste, tõususuunas olevate kommunaalmaksude ja vaiksete kulumismärkide kiuste. Minu armas kodu.
Hea koduenergia kiirgab vastu taimedest, mis lustivad kasvada ja õitseda; mahedast põrandalambivalgusest, mis mõnikord tekkivat hingenukrust pehmendab ja paitab.
Olen oma kodu pakkunud ... paarile inimesele, ent ajapikku nad ikka mittesobivaks praakinud mu eluruumi mahtuma. Tundub, et kodu teeb ise valikuid minu eest. Õigeid valikuid teeb.
Mu kodu on mind omaks võtnud, ümbritsenud mind selle turvalise turvisega, mida väljaspool kodu pole leidnud.
Kodu on minu kindlus, ei, see kõlab liiga militaarselt, pigem on mu kodu kibuvitsapõõsas, kui laenata onu Remuse väljendit. Ilusad õied, lehtede varjus peidus okkad, et kaitsta võõra eest.
Tuulekell heliseb kõrgeid toone, talv piirab aknaid ja piilub neist tuppa. Küünlajupid sillerdavad oma limpsamisalte leeke ja on nii ilus ning hubane.
Hää meel, et on, kus olla.